Ajal kui Lauri Läänemetsa eksitavalt refereeritud sõnu turumajanduse kaotamise kohta lüpstakse kui viimast kollektiviseerimata lehma, ei anta Lõuna-Eestis ettevõtetele laenu, on nüüdisaegsete elamispindade puudus, solidaarne tervishoiusüsteem miinuses ning otsitakse ühistranspordi paremaks toimimiseks maksumaksja raha. Aga jätaks kõik need mured turu hoolde, sest absoluutsest turumajandusest on ju vaid samm talongideni…?
Järjest enam tundub, et tähelepanu saab see, kes teist julgemini lolliks või kommunistiks tembeldab. Aga iga samm, mida riik teeb majanduse elavdamiseks, ei ole kommunism ega sotsialism, vaid see võib olla ka lihtsalt mõistlik tegevus. Sellel on ka nimi: sotsiaalne turumajandus. Saksamaalt alguse saanud majandussüsteem, mis ühendab turumajanduse põhimõtted sotsiaalse heaolu ja õigluslike eesmärkidega. Miks sotsid sellest räägivad?
Eesti majandus on juba teist aastat languses. Mul on hea meel, et viimaks on kokku lepitud riigi toetused suurinvesteeringute Eestisse meelitamiseks. Samuti on riik tegemas otsuseid selleks, et meil tehtaks investeeringuid energiatootmisesse. Riik on võtnud majandusküsimustes tugevama juhtrolli.
Samuti võtsime vastu robinhoodiliku otsuse jagada ümber rikaste omavalitsuste tulevasi tulusid vähemate tuludega omavalitsustele. Näiteks Valgale on sellest positiivne mõju kolme aastaga prognoositavalt 718 000 eurot. See oli sotsiaaldemokraatide nõudmine. Muidu võime küll rääkida regionaalpoliitikast söögi alla ja peale, kuid elukeskkonda parandab siiski vaid rahaga. Väheneva ja vananeva elanikkonnaga omavalitsustel on pehmelt öeldes keeruline tulu kasvatada.
Ja vaid maksumaksja rahaga saab parandada maakondlikku ühistransporti. Järgmisel kahel aastal on selle reformiks ette nähtud 78 miljonit eurot. Vaja oleks loomulikult rohkem. Kui lähtuda mustvalgelt turumajanduse loogikast, ei olekski ühistranspordile mõtet raha kulutada. See aga tähendaks ainult tulusate liinide, nagu näiteks Tallinna–Tartu ja veel mõne üksiku ellujäämist.
Veel hullem oleks seis tervishoius. Solidaarne tervishoid on midagi, millega oleme harjunud ja mida me piisavalt ei hinda. Järjekorrad on pikad ning alati ei suudeta pakkuda ravi ja teenuseid piisavalt. Kuid vaevalt et keegi sooviks maksta sünnitamise eest, kiirabi kutsudes, EMOsse või operatsioonile minnes kümneid tuhandeid eurosid. Erameditsiini võidukäik annab aimu, mis võib ees oodata nii-öelda totaalsel vabaturul: jõukamad pääsevad arstile ning riigi- või linnahaiglatel polegi tohtreid.
Riiklikud asutused Kredex ja MES ehk Maaelu Edendamise Sihtasutus annavad laenugarantiisid ning on vajalikud eriti just turutõrke piirkondades, nagu Lõuna-Eesti on. Koalitsioonileppesse kirjutasime, et soodustame üürikorterite ehitamist ning kiirendame elamute remonti maapiirkondades. Oktoobri lõpus avatakse läbi aegade suurim toetusvoor ehk 185 miljoni euroga saavad korda kümnete tuhandete inimeste kodud üle Eesti ning sealgi arvestati regionaalseid eripärasid.
Need on vaid mõningaid näited, mille puhul tasuks küsida, millist riiki me tegelikult soovime. Kas sellist, kus igaüks peaks saama ise hakkama ja turg otsustab? Või sellist, kus on sotsiaalne turvavõrk juhtudeks, kus me ei saa ise hakkama. Kas elu peakski jääma vaid suurlinnadesse, sest nii on majanduslikult mõistlikum? Või tuleks suunata otsuseid nii, et haridus, tervishoid, siseturvalisus ja kultuur jääksid kättesaadavaks ka näiteks Valgas?
Need ongi need vaidlused, mida tuleks pidada, kaasamata rumalat juttu talongidest. Alati kui keegi väidab, et hoiame riigi õhukese, tuleks küsida, mis teenused ja kust kaovad. Alati kui keegi ütleb, et riigi sekkumine on kurjast, tuleks küsida, mis juhtub hariduses, tervishoius, regionaalpoliitikas.
Andre Hanimägi: turumajandust me ei lõpeta, kuid silmi kinni ka ei pane