Olin XIII Riigikogus Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liikmena. Töötasin neli aastat ja otsustasin siis, et rohkem ei kandideeri. Tundsin tol hetkel, et räägitud sai palju, aga midagi sellest ei muutunud. Sõnade pilv hakkas lämmatama. Kandideerisin seejärel TÜ raamatukogu direktoriks ja olen sel ametikohal töötanud peaaegu neli aastat. Mulle meeldib mu töö. Pean raamatukogusid, muuseume ja arhiive väga vajalikeks ja olulisteks asutusteks. Need on ühiskonna mälu hoidjad, kindlustunde andjad, aga samal ajal ka ühiskonna korrastatuse loojad. Olen tänulik, et olen saanud töötada meie suurimates mäluasutustes: Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis, Tartu Ülikooli raamatukogus.
Ometi otsustasin nüüd uuesti kandideerida ja seekord sotsiaaldemokraatide nimekirjas. Miks?
Maailm meie ümber muutus selle aastaga pöördumatult, kurjus asus pealetungile, ja mulle näib, et praegu pole õigust jääda rahulikult ja mugavalt kõrvalt jälgima kõike toimuvat.
Ma armastan oma riiki ja usun siiralt Jaan Tõnissoni mõtet, et kui me riigilt midagi tahame, siis tahame kõigepealt iseendalt. Kui me tahame iseseisvat demokraatlikku riiki, siis tuleb selle jaoks ka tööd teha. Mitte vastastikuste süüdistuste, hirmu ja vihavaenu külvamisega, vaid austusega oma eelkäijate, oma kaasteeliste, oma keele ja kultuuri vastu.
Minu vaated kõlavad kõige paremini kokku sotsiaaldemokraatide tõdemusega, et tugev Eesti on õiglane Eesti.
Sotsiaaldemokraadid seavad oma püüete keskpunktiks inimese, kelle jaoks ja kelle päralt on Eesti riik. Meie rahvuslus on elav ja avatud rahvuslus, mis on dialoogis teiste rahvustega, tunnistab teiste õigusi ja hoolitseb iseenda rahvusliku eripära terviklikkuse eest. Me ei jäta maha kedagi, vaid kasvatame ja tugevdame kogukonnatunnet ja seda kõikidel tasanditel. Meil on see kogemus olemas, sest just seltsid ja seltsitegevus valmistasid meid ette iseseisvaks riigiks. Kes ise ei jaksa, neid aitab tugev kogukond. Vajadusel sotsiaalse ettevõtluse või isegi supiköögiga.
Tugevad kogukonnad eeldavad ka tugevaid omavalitsusi.
Meie haldusreform jäi poolikuks eelkõige seetõttu, et selle tulemusi pole hinnatud ega neist vajalikke ning asjakohaseid järeldusi tehtud. See, mis sobib kenasti Põlvamaale, ei pruugi sobida Alutagusele. Igal paikkonnal on oma hingamine, omad tugevused, mida tuleb toetada ja kasvatada. Mis on see tugevus, mida kasvatada, seda teab kõige paremini omavalitsus, tugevdagem ja usaldagem neid mitte ainult sõnades, vaid ka tegudega.
Meie elukeskkond on tervik.
Me ei saa välja suretada selle ühte või teist külge kolmanda arvelt. Ei saa korraga oodata, et muinsuskaitse all olevad hooned saavad uueks, kui me paneme nende omanikele kaela nõuded, mille täitmine käib ilmselgelt üle jõu. Peab suutma ja julgema otsustada ja vahel ütlemagi, et hea, kui üldse säilib, mitte ootama, et kõik taastatakse nii, nagu see oli 20. sajandi alguses. Ei saa oodata majanduslikku edukust ja samal ajal öelda “ei” igasugusele uuele ettevõtlikkusele. Areng peab käima käsikäes oskusega võtta kaasa möödunud aegadest saadud õppetunnid ja seal saavutatu.
Eesti vaimsuse selgroog on olnud püüd hariduse ja harituse poole. Kord oli sellel teel eestvedajaks eestikeelne ajakirjandus koos seltsidega, siis kool ja koolmeistrid, aga alati ka kodud ja perekond. Ajal, mil põlvkondade vahelised traditsioonilised sidemed muutuvad ja isegi lagunevad, hoiab rahvust koos, loob selle silmale nähtamatu üksmeelt kandva seose, eesti keel ja oma kultuur. Me peame nende eest hoolt kandma iga päev ja väsimatult. Mitte keegi teine siin maailmas ei tule seda meie eest tegema.
Kui midagi konkreetselt ja selgelt välja tuua, mille eest tahan seista, siis:
- Et eesti keel ja kultuur kestaksid ja edeneksid. Eesti keele terminoloogia arendamine, keele tehnoloogilise toe edendamine, eesti keele väärtustamine kõikidel tasanditel jms peab olema pidev töö ning riigi poolt sihipäraselt toetatud.
- Kultuuritöötajate palk olgu Eesti keskmine palk, seda hoolimata asutuste juriidilisest kuuluvusest ning riik peab selles omavalitsusi toetama.
- Õpetajate palk peaks olema 1,2 Eesti keskmist palka ning õpetajatöö autoriteet peab taas kasvama.
- Toetada ja soodustada tuleb kogukondlikku tegevust, eelkõige tegutsemiskoha võimaldamise kaudu. Eesti kaitsevõime parim kindlustaja on tugev ja hooliv kogukond ning kogukondliku tegevuse rikkus muudab ühiskonna rikkamaks ja tugevamaks.
- Ravikindlustus saagu tagatud kõigile.
- Töösuhted tuleb kohandada vastavaks teisenenud vajaduste ja töö iseloomu muutumisega: oma koha peavad saama paindlik tööaeg, kodukontor, toetatud töökoht jne. Kaaluda tuleks 4-päevase töönädala rakendamist.
- Riiki tuleb korraldada ausalt ja läbipaistvalt. Vähendada bürokraatiat ja usalda rohkem inimest. Kontrollijate kontrollijaid pole vaja.
- Huvihariduse juhid (rahvatantsujuhid ja laulukooride juhendajad jt) peavad saama regulaarset tasu, et meie rahvakultuur elaks.
- Esile tuleb tõsta ning rohkem väärtustada väikeettevõtlust ja füüsilisest isikust ettevõtjate tähtsust kogu ühiskonnale. Ajakohastada tuleks ettevõtluskonto ja selle kasutamine.
- Omavalitsuste tulubaas ja otsustusõigus peab kasvama. Regionaalpoliitika peab saama sisu ja areng peab arvestama piirkondlikke iseärasusi.
- Naistevastasel vägivallal ei tohi olla Eesti ühiskonnas kohta ega vabandusi. Selle suhtes peab valitsema nulltolerants. Ammu on aeg omaks võtta nõusolekupõhine arusaam seksuaalvägivallast ja muuta vastavalt oma seaduseid.