Laste saamine mõjutab oluliselt pere sissetulekut, sest palgastatistika järgi on lapsepuhkuselt naasva ema palk väiksem, samuti on edutamisvõimalused väiksemad. Laps suurendab oluliselt pere väljaminekuid. Paljud lapsed ei osale üheski huviringis, sest see on pere jaoks liiga kallis.
Eesti majanduse kõige kallimaid valikuid ei tehta börsil. Need tehakse kodudes ja üha sagedamini jääb oluline otsus tegemata.
Eestis sünnib praegu alla 10 000 lapse aastas. Kümme aastat tagasi oli see arv 14 000. Tööealine elanikkond kahaneb, sajandi lõpuks jõuame umbes 400 000 töötajani. Vähem inimesi tähendab väiksemat maksutulu, lagunevat pensionisüsteemi, survet tervishoiule ja haridusele. Seda teavad kõik. Aga poliitilised valikud, mis seda muudaks, on arglikud. Ja siinkohal ei tule jutt rahakülvist.
Miks naised ütlevad ei?
Laste saamine on ratsionaalne kalkulatsioon. Praegu näitab see kalkulatsioon punast.
Lapsehoolduspuhkuselt naasev naine teab, mida tööõigus keelab, aga mis juhtub: teda ei edutata, talle ei anta keerukamaid projekte, tema palgatõus jääb tagasihoidlikumaks. Mõnikord leitakse koondamiseks mõni muu põhjus. Palgastatistika näitab, et kuni seitse aastat pärast esimese lapse sündi teenib ema kolmandiku võrra vähem kui samasugune lastetu naine.
Tulemus on vastupidine sellele, mida riik vajab: mida kõrgem on naise haridustase ja palk, seda suurem on risk last saades. Selle vea hinda maksab nii naine ise kui ka demograafia.
Kus on isad?
Islandi isad kasutavad keskmiselt 90–100 päeva vanemapuhkust ehk kordades rohkem kui Eestis. Kui isa on kodus, juhtub mitu asja korraga: ema saab varem tööle naasta, tema karjäär kannatab vähem, isa side lapsega tugevneb varasest east ja tööandjad harjuvad, et lapsehoolduspuhkus ei ole ainult naiste asi. See muudab diskrimineerimise strukturaalselt raskemaks.
Isapuhkuse pikendamine vähendab korraga soolist palgalõhet, toetab sündimust ja parandab laste arengut. Skandinaavia andmed näitavad seda üheselt.
Raisatud potentsiaal
Rohkem kui pooltes Eesti koolides ei ole koolipsühholoogi. Neljas perearstikeskuses viiest ei ole vaimse tervise õde. Samal ajal on noorte ärevus, depressioon ja enesevigastamine kasvanud.
Noor, kes ei saa õigel ajal abi, jätab tõenäolisemalt haridustee pooleli, siseneb hiljem tööturule ja vajab rohkem avalikke teenuseid. Iga investeerimata euro ilmub hiljem mitmekordsena tervishoiu- ja sotsiaalarvetes – lihtsalt kellegi teise eelarves ja aastaid hiljem, kui põhjuse ja tagajärje seos on hägune.
Sama kehtib huvitegevuse kohta. Eestis on 201 000 last vanuses 7–19. Paljud ei osale üheski ringis mitte huvi puudumise tõttu, vaid sellepärast, et pere ei jõua maksta. Islandil töötab aastaid huvihariduse kaart: iga laps saab riigilt umbes 525 eurot aastas, millega saab tasuda mis tahes registreeritud tegevuse eest. Noorte riskikäitumine on vähenenud, koolikohustuse täitmine paranenud.
Kulud, mida me ei näe
Majandusdebatt armastab nähtavaid kulusid. Koolipsühholoogid maksavad X, isapuhkus Y, huvihariduse kaart Z summa.
Kuid arvesse võtmata jääb noor, kes ei lõpetanud kooli. Naine, kelle karjäär murdus sünnituse järel. Mees, kellel pole oma lapsega sidet. Laps, kelle ärevushäire diagnoositi alles siis, kui ta enam koolis käia ei suutnud. Ka need kulud eksisteerivad, need on lihtsalt kellegi teise eelarves.
Lahendused on, tahet napib
Probleemi kirjeldus ei ole uus. Sündimuse langust, naiste karjäärikaristust ja laste vaimse tervise kriisi on raporteeritud, uuritud ja konverentsidel käsitletud aastaid. Kuid arutelust tegevuseni on pikk tee, ja seda teed on Eestis liiga aeglaselt käidud.
Sotsiaaldemokraadid esitasid 5. mail oma vastuse: lastesõbraliku Eesti plaani «Iga laps loeb!». Igale lapsele huvihariduse kaart, mis katab spordi-, muusika- või kunstiringi sõltumata vanemate sissetulekust. Koolipsühholoog igasse kooli, vaimse tervise õde igasse perearstikeskusesse. Üksikvanemate toetuse kasv ja rangemad mehhanismid elatisvõlgnike suhtes, sest laps ei tohi kannatada sellepärast, et teine vanem oma kohustusest kõrvale hiilida üritab. Isade suurem osalus vanemahüvitises ja lapsehoolduspuhkuselt naasvate vanemate diskrimineerimise vähendamine.
Eesti majanduse kestlikkust ei otsustata üheski maksupaketis. See otsustab, kas noored pered julgevad lapse saada ja kas riik on teinud selle otsuse mõistlikuks. Need on majandusküsimused. Kõige pikema ajahorisondiga, mis meil on. Ja aeg nende küsimuste eest peitu pugeda on otsa saamas.
REILI RAND Eesti vajab päriselt laste- ja peresõbralikku pööret