Ma pikalt mõtlesin, kas reageerida arvamusloole pealkirjaga «Üliõpilaste seas levib ohtlik kapitalismivastasus», sest see loob eksitava pildi nii majandusteadusest kui ka noorte hoiakutest. Ühe aine kursuse kogemuse pealt ja arusaamata, mida täpselt õpetati, tehti üldistusi terve õppekeskkonna ja uue põlvkonna väärtuste kohta. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vilistlasena pean sellisele käsitlusele vastama, kirjutab Noorte Sotsiaaldemokraatide president Markus Meier.
Kõrge tarbimine ei taga automaatselt majanduskasvu
Taandades majanduskasvu pelgalt tarbimisele, lihtsustab Mei majanduse toimimist viisil, mis ei vasta isegi elementaarsele majandusteooriale. Tarbimine on üks osa majanduskasvust peale investeeringute, tootlikkuse ja innovatsiooni. Nagu näitab Solowi kasvumudel, sõltub pikaajaline majanduskasv eelkõige tootlikkusest ja tehnoloogia arengust. Need samad noored näevad, et igasugune areng pole innovatsioon, vaid mõtlematu tarbimine. Sest miks peakski keegi iga aasta ostma omale kõige uuema telefonimudeli?
Noorisamaalane maalib laia pintslitõmbega vastanduse majanduskasvu ja tasaarengu vahel, sh viitab ta, justkui väiksem tarbimine on oht majanduskasvule. Tõepoolest, eratarbimisel on oma roll majanduskasvus, kui vaadata kasvõi klassikalist SKT arvutamise valemit, kuid eratarbimise mahu kujundavad inimeste individuaalsed eelistused ja valikud, mis ei ole mustvalgelt loetavad. Väiksem tarbimine võib sealhulgas tähendada, et tarbija eelistused on muutunud. Kui noored otsustavad tarbida vähem, siis ei ole see parandust nõudev viga, vaid turumajanduse loomulik toimimine. Paraku kunstlikult seda kergitada on ebaefektiivne ja jätkusuutmatu, mida teadis juba klassikalise majandusteooria esiisa Adam Smith.
Nii palju kui on eelistusi ja hoiakuid, nii palju on erinevaid tarbimistasemeid. Kuid selle kõige taustal on ka õigustatud küsida, kes kasvust osa saab ja kui jätkusuutlik see on. Ka ajaloos on kapitalistliku majanduskorralduse küsimus varade jaotusest osa turumajanduse debatist, mitte saanud osaks sildistamisele. Nii on seda teinud mitmed keinsistlikud majandusteadlased, nt Joseph Stiglitz ja Thomas Piketty. Sestap ei tähenda majanduskasvu kriitika selle eitamist, vaid debatti selle sisu ja kvaliteedi üle.
Hoiaku kujundab päriselu
Majandusteooriaid eirates kahtlustab Mei, et sellise hoiaku on loonud ideoloogiline ajupesu, milles on oma roll sotsiaalmeedial ja haridussüsteemil. Selline käsitlus alahindab noorte võimet teha iseseisvaid järeldusi. Oma iseseisvat elu alustavad noored tunnevad omal nahal elukalliduse kiiret tõusu toidupoe lettidel, eluaseme soetamisel ja transpordi kulutustel. Ebastabiilsete sissetulekutega ongi keeruline hakkama saada, mida noorisamaalane paistab eiravat.
Paljude noorte jaoks ei ole küsimus abstraktses ideoloogilises konfliktis, vaid päriselus ja igapäevases toimetulekus. See tähendab, et ka praeguse neoliberaalse majandusmudeli puhul tuntakse ennast pigem kaotajana kui võitjana. Sestap on loomulik, et oma murede mõtestamiseks otsitakse vastuseid akadeemilisest arutelust.
Ülikool ei ole selleks, et kinnistada üht «õiget» arusaama majandusest või mõnest muust teadusest, vaid julgustada kriitilist mõtlemist. Nii õppejõud kui ka üliõpilased lähtuvad teadusliku töö põhimõttest, mille kohaselt tuleb oma järeldusi pidevalt kahtluse alla seada. Kui Mei soovib majanduskasvu debati piiritleda ainult «positiivsega», siis see on juba akadeemilise vabaduse piiramine ja ideoloogiline raamimine, mille eest Mei paradoksaalsel kombel hoiatab.
Olles ise Lääne-Euroopas õppinud mõnda aega, siis nende noorte pettumus kapitalismi suhtes põhineb ajaloolise mälu ja kogemuse puudumisel võrreldes meie noortega, kel on õnneks see põlvkondlik side olemas. Mei hinnangut kinnitaks vaid see, kui Eestis tõepoolest oleksid tohutud üliõpilaste meeleavaldused, protestid ja liikumised, mis nõuaksid radikaalseid muutusi. Sestap me ei saa rääkida ohtlikust kapitalismivastasusest meie kõrghariduses ja noorte seas laiemalt.
Noorte vaatevinkel praegusele majandusele tuleneb siiski elust, mida ise elatakse. Ometi on see anekdootlik näide laiemast Isamaa mustrist, kuidas püütakse läänest importida paremäärmuslikku kultuurisõda eesmärgiga õhutada ühiskondlikku paanikat.