Sageli öeldakse, et lapsed on meie suurim väärtus. Aga kui peab otsustama, kas seista päriselt lapse kõrval või jätta ta üksi oma trauma, vaikuse ja häbiga, saab selgeks, kui tõsiselt neid sõnu mõeldakse.
Laste vastu toime pandud seksuaalkuriteod on ühed kõige rängemad ja kõige varjatumad kuriteod üldse. Nende mõju ei lõppe teo toimepanemise päeval ega siis, kui lapsest saab täiskasvanu. Lapsepõlves kogetud seksuaalne vägivald võib murda usalduse, rikkuda suhteid ja kahjustada vaimset tervist ning jätta inimese kandma hirmu, süü- ja häbitunnet kogu ülejäänud eluks. Ja ometi ütleb meie õigusruum praegu sisuliselt seda, et kui ohver ei suuda piisavalt kiiresti rääkida, võib riigi tahe õiglust jalule seada lihtsalt aeguda.
Laps ei vaiki sellepärast, et ta ei taha tõtt rääkida. Ta vaikib, sest ta kardab. Sest ta ei oska toimunut sõnastada. Sest vägivallatseja on tihti oma pereliige, lähisugulane või mõni muu lapse suhtes autoritaarne täiskasvanu, kellest ta laps sõltub. Sest traumal ja sellega toime tulemisel on oma aeg ja oma loogika. On täiesti tavaline, et ohver jõuab toimunust rääkida kunagi aastaid hiljem, tavaliselt alles täiskasvanuna. Eesti tänane õigusruum seda kahjuks ei mõista ega kaitse last. Soosides vaikimist kaitseb see sageli hoopis kuriteo toimepanijat.
Seepärast tuleb laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise ajaline piir kaotada. Mitte selleks, et muuta karistused automaatselt karmimaks või kuulutada kellelegi eluaegset karistust, vaid selleks, et kuritegu saaks ka palju aastaid hiljem uurida, kurjategijale süüdistuse esitada ja kohus saaks süü küsimuse läbi vaadata ja otsuse teha. Karistuse pikkuse määrab ikka kohus. Aga vähemalt ei saaks aeg olla enam kurjategijale liitlane.
See muudatus on elementaarne miinimum, mida saab ja peab tegema. Selleks tuleb muuta aastakümneid vana süsteemi, kus paljud ohvrid jäid tegeliku kaitseta, menetlus ei alanud õigel ajal, abi ei jõudnud lapseni või õigusemõistmine takerdus aegumise tõttu.
Ohvrid väärivad kompensatsiooni
Õiglus ei tähenda ainult karistamist, vaid ka tunnistamist, et inimesele on tehtud korvamatut kahju ja riik pole suutnud lapsi õigel ajal kaitsta. Taastumine nii sügavast traumast vajab tuge ja järjepidevat aastaid kestvat hoolt.
Just seetõttu on vaja luua selge põhimõte, et lastevastaste seksuaalkuritegude ohvritele tuleb kurjategijatelt välja mõista kompensatsioon, millest päriselt piisaks teraapia kulude katmiseks ja see tuleks välja mõista sama kriminaalmenetluse käigus, millega määratakse kurjategijale karistus.
Kompensatsioon ei tee lapsega tehtut olematuks ega võta ära aastaid, mil inimene on kandnud endas häbi, ärevust, katkiseid suhteid või usaldamatust maailma vastu. Aga see on konkreetne märk sellest, et riik ei pööra pilku kõrvale. Et ühiskond ei ütle ohvrile: me tunneme kaasa, aga saa ise hakkama. Et vähemalt osa teraapiakuludest, ravist, taastumisest ja elukorralduse ümber ehitamisest ei jää ainult ohvri enda kanda.
Kui räägime ohvrite kaitsest tõsiselt, siis peame tunnistama ka seda, et seksuaalvägivalla tagajärjed ei ole ainult emotsionaalsed või moraalsed. Need on ka väga praktilised ja materiaalsed. Inimene võib vajada aastaid teraapiat. Ta võib kaotada töövõime, katkestada õpingud, sattuda sõltuvusse, kogeda depressiooni või paanikahäiret. Tal võib tekkida vajadus kolida eemale kohast, kus teda väärkoheldi ja kus tema väärkohtleja endiselt elada ja vabalt ringi käia võib. Me ei saa jätta teda üksi selle koormaga ja väita, nagu oleks lastekaitse riigi prioriteet.
Valitsus peab sammud astuma
Just sellepärast andsime täna riigikogus üle ka otsuseeelnõu, millega teeme valitsusele ettepaneku algatada viivitamatult vajalikud seadusemuudatused. Eelnõuga kutsume valitsust üles kaotama või oluliselt pikendama laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaega, karmistama selliste kuritegude eest määratavaid karistusi, töötama välja ohvritele näiteks Soome riigi näitel hüvititise süsteemi ning tagama lastega tegelevatele spetsialistidele, sealhulgas politseinikele, prokuröridele, kohtunikele ja teistele menetlejatele spetsiaalse ettevalmistuse lapsesõbralikuks õigusemõistmiseks.
Valitsus ei pea selle kõige mõistmiseks ootama uusi šokeerivaid juhtumeid ega järgmisi avalikke skandaale, kuni ühiskond jälle korraks ehmub ja siis edasi liigub. Valitsus saab juba täna astuda vähemalt need elementaarsed sammud, mis näitavad, kummal poolel riik tegelikult seisab.
Küsimus on lõpuks väga lihtne – kas me tahame õiguskorda, kus aeg töötab vägivallatseja kasuks või riiki, mis toetab ja kaitseb lapsi ja ka täiskasvanuks saanud ohvreid.
Ükski laps ei ole vähem väärt, tema vastu toime pandud seksuaalsel kuriteol ei tohiks olla aegumistähtaega ja poliitikud peavad kõrvaltvaataja rollist välja astuma, pakkudes lisaks sõnadele ka reaalset seadusandlikku tuge.
Allkirjasta rahvaalgatus!
Kui see teema läheb sulle korda, siis liitu enam kui 12 000 rahvaalgatuse allkirjastajaga. Mida rohkem on toetajaid, seda tugevam on avalik surve valitsusele lõpetada venitamine ja teha lõpuks need otsused, mis oleks tulnud teha juba ammu.
Rahvaalgatust saab toetada siin: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1774-kaotada-laste-vastu-toime-pandud-seksuaalkuritegude-aegumise-ajaline-piir-ja-m%C3%A4%C3%A4rata-ohvritele-h%C3%BCvitis
Züleyxa Izmailova: lapse väärkohtlemisel pole aegumistähtaega