Nii, nagu ei pea üks 35-aastane täisjõus mees vanamemmelt raha küsima, et oma võlgu maksta, ei pea seda tegema ka Eesti riik oma eakatelt kui häda käes. Ehk kasutades Isamaa valgusfoori, saab Põhimõtte Koja tellitud BigBanki ökonomisti Raul Eametsa pensionide külmutamise plaan punase tule. Mõne mõttega peab aga edasi kihutama ning mõni väärib kollast mõttepausi, sest seis rahanduses ongi kehv.
Eesti Panga president Madis Müller kirjeldas riigikogu ees karmi pilti, kus 2030. aastal võib valitsussektori võlakoormus ulatuda juba 39%ni SKP-st ning ning intressikulu ulatuks 650 miljoni euroni. See on lähedane summa Eesti kolme suurema ülikooli aastane ülalpidamiskulule ning on selleks aastaks planeeritud peretoetused ja vanemahüvitis kokku.
Pensionide kallale minek saab punase
Pensionide indekseerimise külmutamine kerkib viimasel ajal hirmutavalt tihti üles. See on suur summa ja justkui lihtne võtta. Sel aastal kulub indekseerimisele ca 125,2 miljonit eurot ehk umbes 10.9% riigieelarve kogukulude kasvust, mida on ca 1,15 miljardit. Indekseerimise peatamine on aga kehv kokkuhoiumeede, sest selle eelarvemõju on piiratud, kuid sotsiaalne kahju suur.
See ei lahenda riigieelarve puudujääki, kuid tekitab rohkelt muid muresid juurde. Indekseerimise peatamine on sisuliselt pensionide kärpimine, sest tegelik ostujõud väheneb. 2025. aastal tõusid tarbijahinnad Eestis Statistikaameti järgi 4,8%, pension aga 5,3% ehk vaid veidi kiiremini kui hinnatõus. Eesti elab suhtelises vaesuses veidi üle 40% pensionäridest ja selle näitajaga oleme Euroopa tipus.
Omavalitsuse ukse taha toetusi küsima saatmise asemel püüame eakaid kulude kasvuga kaasas hoida mingilgi tasemel. Seda enam, et eakal ei ole tihtipeale võimalust lisatulu teenida. Lisaks on indekseerimine prognoositavam kui jätta see poliitikutele valimiseelseks otsuseks. Indekseerimine pole ka kontrollimatu, vaid sõltub siiski sotsiaalmaksu laekumisest ja hinnatõusust. Seega sisaldab süsteem juba pidurit, et pensionid riigi võimalustega totaalselt eri rada ei käiks.
Ka teise samba lõhkumine ei ole mõistlik. Peaksime kogumist soodustama, mitte tekitama pidevalt juurde ebakindlust. Arenguseire raport on toonud välja, et teise ja kolmanda sambaga saab tulevikus suurema pensioni ning vaid esimese sambaga suureneb ebavõrdsus veelgi. Ja kuna töötajate ja pensionäride suhe vananevas ühiskonnas halveneb, muutub ainult I sambale tuginemine probleemsemaks.
Edasi ei peaks liikuma ka ettepanekuga diferentseerida sotsiaalmaksu laste arvu järgi. Ühelt poolt on sellel lastetusmaksu maik juures. Teisalt ei pruugi muudatus jõuda lapsevanemani, vaid võib jääda tööandja maksusoodustuseks ning soodustab inimeste ebavõrdset kohtlemist tööjõuturul. Laste kasvatamise panust saab arvestada läbipaistvamalt, näiteks peretoetuste, maksuvaba tulu, pensionistaaži või pensioniõiguste kaudu.
Huvitav, et seda punkti tugevalt kritiseeriv Reformierakond ei suuda tõmmata paralleeli nende endi ettepanekuga suurendada kuni 28-aastaste vanemahüvitist. See on oma põhiolemuselt ju tegelikult täpselt samasugune mõte, lisades ka vanuselise diskrimineerimise kirsiks sinna otsa.
Astmeline tulumaks on mõistlik
Pensionikasvu asemel tõstsid riigi kulusid sel aastal eelkõige kaks otsust. Esiteks kaitsekulude tõus, mis tõusis eelmise aastaga võrreldes 844,5 miljonit eurot. Kaitsekulutuste kärpimist lähiajal pole ette näha ning see oli vajalik otsus. Peaaegu samas suurusjärgus oli aga ka teine otsus, mis polnud sugugi vajalik.
Selle aasta alguses jõustunud maksumuudatused vähendavad eelarvetulusid 780 miljoni euro võrra aastas. Ainult kümnendikust sellest rahast piisaks, et tagada näiteks kõigile Eesti lastele tasuta lasteaiakoht. Eesti panga president ütles otse, et tulumaksusüsteemi muutmine halvendas riigi rahanduse seisu ning elavdab lühiajaliselt majandust suurema laenukoormuse hinnaga. Ehk maksame kõik selle kenasti intressidega kinni.
Rakenda tuleks hoopis astmelist tulumaksu, mis annaks võimaluse hädist eelarveseisu parandada nii, et vähekindlustatud inimesed ja pered ei saaks taas kannatada. Ühetaolised maksud kõlavad esmapilgul toredalt, kuid maksukoormust tõstes peame raskustesse sattunuid sotsiaaltoetustega aitama. Mõistlikum olnuks muuta tulumaksu mõõdukalt neil, kes saavad maksmisega hakkama märgatava elatustaseme muutuseta.
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) tõi eelmisel aastal avaldatud aruandes Eesti maksusüsteemi kohta, et praegune, ainult dividendidele rakenduv ettevõtete tulumaks, jätab Eesti liiga kitsa ja šokkide suhtes haavatava maksubaasiga. Ühe variandina pakutakse kogu kasumile tulumaksu kehtestamist. Kasumi maksustamisest räägib ka Eamets ning selle plusse-miinuseid tuleks kaaluda koos maksusoodustustega teadus- ja arendustegevusele.
BigBanki peaökonomist ei maini raportis aga pangamaksu. Poola valitsus tõstis hiljuti pankade tulumaksu ajutiselt suisa 30%-ni kaitsekulude katmiseks. „Parem on maksustada pankasid, kui Poola perekondi,“ leidis ta. Samuti tuleks suurte digiplatvormide, nagu Google’i ja Meta maksustamine Eestis olema õigustatud arutelukoht, sest nad teenivad tulu ka Eesti kasutajate, reklaamiandjate ja andmete pealt.
Seega õiglasemale maksusüsteemile näitame rohelist tuld, sh astmelisele tulumaksule. Maksubaasi laiendamine ja kaudsete maksude koormuse vähendamine, nt kuidas vähendada toiduainete käibemaksu, väärivad tõsist arutelu. Pensionide külmutamisele ja sotsiaalmaksu sidumisele laste arvuga saab näidata vaid punast.
Riigieelarvet ei päästa memmekese rahakotist võetud eurodega