Aprilli lõpus alustab Tartu ülikoolis tööd esimene võrdse kohtlemise volinik. Selleks saab sotsiaaldemokraat, Tartu linnavolikogu liige ja võrdõiguslikkuse eestkõneleja Eveliis Padar (42). Padar täidab iga päev erinevaid rolle. Ta on kodanikuaktivist, sotsioloog, ema, kaitseliitlane, poliitik ja analüütik. Ta on ka mittetulundusühingu Päevad ja Ööd eestvedaja. Ühingu eesmärk on muuta hügieenisidemed tasuta kättesaadavaks igas koolis. Erinevates valdkondades end aktiivsena hoidev naine peab aga kõige olulisemaks rolliks emaks olemist.
Alustate paari nädala pärast tööd Tartu ülikooli esimese võrdse kohtlemise volinikuna. Millega te praegu tegelete?
Olen väga mitmes rollis. Ma ei defineeriks end kõigepealt töö kaudu, nagu kipume tegema, vaid tooksin välja rolli, mis võtab paljudel inimestel suure osa nende elust ja ajast – olen ema. Lisaks sellele töötan Praxises analüütikuna soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmi juures, kus uurime ühiskonna valupunkte.
Teil valmis hiljuti uuring mehelikkusest. Mis sealt välja koorus?
Vaatasime Eesti mehi: kuidas neid kujutatakse meedias, millised on mehelikkuse rolliootused. Uuringust tuli välja, et mehelikkus on justkui pingeväli. Mehed elavad väga paljude erinevate ootuste keskel, mis võivad sageli olla vastukäivad. Sa pead tööl olema otsusekindel, julge, ratsionaalne ja juhtiv, emotsioone ei tohi välja näidata. Samas kodus ootab partner sinult kaasavat vanemlust, et oskaksid oma tundeid märgata, neid nimetada ja olla ka emotsionaalselt kirjaoskaja.
Meedias näeme mehi kahe äärmuse näitel: ühelt poolt kujutatakse neid ülisooritajatena, teiselt poolt probleemsetena. Aga mõlemad kuvandid on tegelikult liiga primitiivsed. Samastuvad ja mitmekesised viisid olla mees on meedias ja avalikkuses laiemalt liiga vähe nähtavad. Enamik Eesti mehi ongi selles mõttes tavalised isad, kes püüavad oma elus, oma erinevates rollides parimat. Soovitan seda uuringut kõigil lugeda.
Tänapäeval jäävad mehedki lastega koju ja naine käib tööl edasi. Kas see tuli ka teie uuringust välja?
Maskuliinsuse normid mõjutavad haridust, tööelu, pereelu, vaimset tervist, meediat ja sotsiaalset sidusust. Seetõttu ei saa muutust jätta ainult üksikute meeste isiklikuks ülesandeks.
Minu meelest on hästi tore, et mehed tahavadki olla rohkem oma laste elus olemas, kui olid möödunud põlvkondade mehed. Peamegi ühiskonnana seda võimaldama. Peame muutma normiks, et ka isa on lapsevanem, mitte emme väike abiline. Isa on täisväärtuslik lapsevanem, kes saab samamoodi võtta vanemapuhkust, ja ma ei pea silmas seda kuud aega, mis pärast lapse sündi on riigi poolt pakutud.
Tihti on see seotud rahaga, meeste palk kipub olema kõrgem. Lisaks rakendatakse ka sellist varianti, et mees käib tööl, saab palka ja ka vanemahüvitist, sest nii võidab pere rahaliselt enim.
Naisel ei ole sellisel juhul tervisekindlustust, tal ei ole sissetulekut ja 45 aasta pärast transformeerub see väiksemaks pensioniks. See on ka ilmekas näide selle kohta, miks ühiskond vajab võrdsust, et vaesus ei oleks üksikema või üksinda elava naise nägu.
Meie ühiskonnas on nähtamatu hooletöö jäänud naiste õlgadele. See on kultuuriline norm ja ootus olnud, aga mulle meeldib küsida, kas see peab nii olema. Tänapäeval, kui ootame ka naistelt, et ta osaleks tööjõuturul ja panustaks ühiskonda, on väga alatu jätta hooletöö puhtalt ühe soo kanda. Ideaalses maailmas peaks see olema jagatud võrdselt mõlema soo esindajate vahel. Hooletöö on puhtalt inimlik kogemus. Miks ei peaks mees oma haige ema eest hoolitsema?
Võrreldes paarikümneaasta taguse ajaga julgen väita, et naiste ja meeste võimalused Eestis on võrdsemad. Kas mul on õige tunnetus?
Inimeste suhtumine on muutunud toetavamaks. See on pideva töö, õpetamise ja harimise tulemus. Aga ma ütleksin, et tegelikult on veel pikk tee minna. Mina käin selles suunas, et meestel ja naistel oleks võrdselt hästi.
Siiski võib väita, et meeste elu on mõneti lihtsam. Neile antakse lihtsamalt andeks ja koguni õigustatakse teatavat käitumist?
Jah, loomulikult on mehed olnud läbi aegade privilegeeritumas seisus. See ei tähenda ainult seda, et neile on rohkem andeks antud, et neil on olnud rohkem võimu ja otsustusõigust, vaid ka seda, et nende aega, ambitsioone ja eneseteostust on peetud iseenesestmõistetavamaks. Seetõttu on meestel olnud ka lihtsam ennast loominguliselt väljendada. Enamasti on see toimunud naise hooletöö najal. Kuulsate kirjanike abikaasad on olnud need, kes keedavad ja küpsetavad ja tagavad selle, et mees tunneks ennast mugavalt, et ta saaks loomingule pühenduda. Naised on olnud sellega niivõrd koormatud ja kurnatud, et väga keeruline on leida seda oma tuba ja oma aega, et ennast loominguliselt väljendada.
Mulle väga meeldib, et Eesti naiskirjanduse selts annab juba teist aastat välja naiskirjanike auhinda. Selle kohta oli palju kriitikat: mis me nüüd siis naisi eraldi tunnustame? Aga seda tulebki teha.
Olete sotsioloog, linnavolikogu liige. Kuidas vaatate linna viimase aja otsuste peale? Ühelt poolt soovitakse, et vanad inimesed elaksid võimalikult kaua oma kodus, aga aasta tagasi muudeti koduteenus tasuliseks. Tasuta lasteaiakoht tagatakse peredele, kus on vähemalt neli last. Lasteaedadesse ja koolidesse soovitatakse väiksemaid rühmi-klasse, aga samal ajal koondatakse õpetajaid. Kõrvalseisjale paistab see nagu endale jalga tulistamine.
Ma ei taha hakata kohalikku poliitikat kommenteerima ega kritiseerima. Aga otsuseid tuleks teha korralikule andmeanalüüsile tuginedes. Sageli tehakse otsuseid mingisuguse kõhutunde pealt, otsustel ei ole andmeid taga.
Toon näiteks EMO visiiditasu, mis seni oli noortele tasuta ja mida sooviti tasuliseks muuta. Õnneks suutsime sellele pidurit tõmmata. Võime küll rääkida vajaduspõhisusest, aga tegelikult lisab see sageli barjääri. Vajaduspõhise toetuse taotlemisel seisab justkui väravavalvur ees inimesel, kes niigi on haavatavas seisus, see muudab vajaliku toe veelgi kättesaamatumaks.
Peame suutma selliseid asju enne otsustamist analüüsida. Peame vaatama, mis on teenuse mõte olnud, kui palju on seda kasutatud, ning kui pole kasutatud, siis miks ei ole. Sageli ei olda erinevatest võimalustest teadlik.
Räägime kaasavast haridusest, võimalusest, et meil oleksid väiksemad rühmad ja rohkem tugiisikuid, näiteks lastele, kes on haridusliku erivajadusega. Ja nüüd koondame väljaõppega pädevad inimesed. Ma ei ole kindel, et see on hea mõte. Minu jaoks ei ole see veenvalt põhjendatud.
Tartu ülikool on suur asutus. Ainuüksi tudengeid on enam kui 15 500, lisaks töötajad. Võrdse kohtlemise voliniku ametikoht luuakse alles nüüd. Mis teie töö sisu hakkab olema?
Ülikool on väga oluliseks pidanud seda, et nende töötajaid ja tudengeid koheldaks võrdselt. Aegade jooksul on aru saadud, et see on teema, mida tuleb adresseerida.
Selle positsiooni loomine on tegelikult väga pikalt kaalumisel olnud ning võrdse kohtlemise voliniku ülesanne ongi olla turvaline ja neutraalne kontakt, kes vajadusel annab nõu ja aitab lahendada keerulisemaid olukordi. Volinik aitab luua süsteemi nii, et kõik teaksid, mida teha, kuidas käituda, kui nad tunnevad, et töö- või õpikeskkonnas on midagi valesti. Kuna tegu on uue rolliga, millele on palju ootusi, siis voliniku täpsed ülesanded alles kujunevad koostöös ülikooliperega nende soove ja vajadusi kuulates.
Olete ema, samal ajal olete aktiivne nii tööalaselt, poliitikas kui ka kaitseliidus. Kuidas on hooletöö teie peres jagatud?
Ja mul on kaks last: vanem on kuueaastane, noorem saab kohe kolmeseks. Mõlemad käivad lasteaias ja vanem tütar alustab sügisel kooliteed. Pere on hästi elevil ja ärevil, on muutuste aeg.
Minu abikaasa on veel parem kahe lapse isa, kui ta oli ühe lapse isa. Mul jääb üle vaid kiidusõnu jagada, mul on kodus hästi. Mida ta ei oska teha? Ta ei oska ikka veel vanemale tüdrukule ballettitunni krunni teha.
Mis on teie reedene rõõm?
Väikeste laste vanematel ei ole nii, et tuleb reede, algab nädalalõpp ja lööme jalad seinale. Siis algab teine vahetus. Aga sealt tegelikult tulebki minu rõõm: kodune elu, minu kaks tüdrukut. Näha, kuidas nad kasvavad, arenevad, nende vaimukad kommentaarid elu kohta.
Mul on suur rõõm, et meil on abis kaks vanaema, mulle on hästi oluline põlvkondadeülene side. On suur rõõm, et mu enda vanaema on alles, saan temaga suhelda, temaga koos olla. Elu kogu oma väsitavuses ja kaoses ja rõõmus ja ilus – see ongi minu reedene rõõm. Püüan seda märgata ja meeles hoida.
REEDENE RÕÕM ⟩ Eveliis Padar: ühiskond vajab võrdsust, et vaesus ei oleks üksikema nägu