Eelkõige valitsuserakondade Reformierakonna ja Eesti 200, aga ka mõnede teiste tublide inimeste kaasabil oleme väga lähedal sellele, et ükski endale nime teinud kogenud inimene ei riski varsti enam Eesti presidendi ametit vastu võtta.
Mõelge korraks sellele objektiivselt, jättes kõrvale konkreetsed nimed ja persoonid. Kui hea tööpakkumisega on lähiajalugu arvestades tegemist?
Presidendi volitused on põhiseadusega väga piiratud, kuid ootused presidendile on väga suured. Kui president püüab siseriiklikes küsimustes mingeid teemasid päevakorda saada, siis süüdistatakse teda täitevvõimu ja seadusandliku võimu töösse sekkumises. Kui president seda ei tee, siis muidugi süüdistatakse teda passiivsuses.
Parteid, kes saavad presidendivalimistel midagi suunata või määrata, teevad iga kord sama vea ning eeldavad ja ootavad, et nende poolt ametisse nimetatud president hakkab mingil Kadriorus ajama nende asja. See on nii olnud kogu aeg.
Meenub üks kunagine erakonna esimees, kes oli väga solvunud, et president ei kutsunudki teda korrapäraselt Kadriorgu kohvi jooma, et kuulata nii päevapoliitika kui välisasjade osas tema tarku nõuandeid ja tema juhitava erakonnaga „arvestada“. Kuni selleni, et on proovitud mõjutada varasemate presidentide personalivalikuid, et saada Kadriorgu „oma inimesi“ ja eeldatud, et president peab selliste asjadega kaasa minema.
Omaette küsimus on see, milline muster on kujunemas pikema aja jooksul seoses ametisoleva presidendi tagasi valimisega seoses.
Vääriti mõistetud Rüütel
Võtkem näiteks Arnold Rüütel. Kui Rüütel eelkõige Keskerakonna ja Rahvaliidu häältega presidendiks valiti, oli Eesti poliitiline eliit ja aadel täielikus šokiseisundis, sest nende meelest pidanuks muidugi presidendiks saama keegi nende seast, ainult nad ei suutnud seda korraldada.
Arnold Rüütlit püüti ja püütakse siiani näidata moskvameelse, minevikku või itta vaatava presidendina. See on täielik jama ja umbluu. Kui Arnold Rüütel Kadriorust üldse kuhugi poole vaatas, siis läände Saaremaa poole, kust kohast ta oli pärit.
Arnold Rüütel suutis oma ühe ametiaja jooksul teha kahte väga olulist asja. Ma kohe jõuan välispoliitika juurde, aga alustame sisepoliitikast.
Eestis oli 90ndate lõpus väga paljudel inimestel tohutu pettumus selles osas, milliseks Eesti riik oli kujunenud. Mäletate küsimust: „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“ Rüütli valimise hetkel vastas väga suur osa Eesti inimesi sellele küsimusele: „Ei“
Parempoolsed erakonnad teenisid täiesti halastamatult vaid väikese osa jõukamate ning väliskapitali huve. Nad teevad seda siiamaani, kuid olud olid siis veel palju kehvemad ja vaesemad kui praegu.
Sügavad kontrastid
Eriti maapiirkondades elavatel ja eakatel inimestel oli tõesti väga raske, samal ajal kui Tallinnas ehitati suuri mullivannidega villasid ja näidati neid „Kroonikas“. Polegi vahet, kas selline ebavõrdsus ja ka ebaõiglus oli kujunenud objektiivsetel põhjustel või parempoolsete valitsuste aetud poliitika tõttu, fakt on see, et suur osa rahvast oli pettunud ja osad ka kibestunud.
Arnold Rüütel suutis neid inimesi kõnetada ja väga paljudele anda tagasi usu, et see riik on ikkagi ka nende jaoks. See aitas Eestit edasi, mitte ei viinud tagasi. See on ka vastus neile, kelle meelest on president eelkõige väljaspoole suunatud. Ei, president on poliitikutest ainus, kes tõesti suudab rahvast ühendada kui ta on muidugi õige president.
Sellest ei saa muidugi parempoolsesse eliiti kuuluvad inimesed aru. Nende meelest oli siis ja on ka praegu kõik riigis väga hästi ja neid ei huvita sellised tühised asjad nagu pikad ravijärjekorrad (mis neile ei kehti), ebavõrdsuse suurenemine meie koolihariduses (sest nende lapsed õpivad alati heades koolides), eluasemete hindade kallinemine (võõras mure).
Paljude paremerakondade poliitikute jaoks on Eesti maarahvas pööbel, lumpen, kes nagu USA vaesem valija valib lolli peaga populiste ja lihtsalt „ei saa maailma asjadest aru“.
Ühemõtteline toetus Euroopa Liidule
Teine Rüütli oluline saavutus oli muidugi Euroopa Liiduga liitumise tugev toetamine. Ärme unusta kui selgelt Rüütel seda tegi. Toon näiteks ühe tema poolt EL-iga liitumise referendumi eel antud intervjuu.
Küsimus Arnold Rüütlile: „Milline on Teie seisukoht Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses?“
Rüütli vastus: „Minu seisukoht on ühene: on õige, et Eesti astuks Euroopa Liitu. Kõigepealt tuleb aluseks võtta ajalugu. Juba siit me saame kinnitust sellele, et täiesti üksinda ei ole võimalik. Minnes Euroopa Liitu me oleme samas kultuuriruumis, kus me läbi aja oleme olnud.
Küsimus: „Sellegipoolest on paljudel inimestel hirm, et just see identiteet võib Euroopa võimu all kaduma minna…“
Rüütel: „Senine kogemus praeguste Euroopa Liidu riikidega ei kinnita, et see oleks ohtlik rahvuskultuuride arengule. Enamus Euroopa Liidu riike on NATO liikmed või saavad selleks, nii et see on terviklik ruum ja ma ei leia, et Eestil oleks võimalik väljaspool seda või mingite teiste liitude ja ühenduste vahel oma majandust ja kultuuri arendada.“
Arnold Rüütel toetas tugevalt meie liikmelisust Euroopa Liidus ja NATO-s. Mingit kahtlust selles ei ole.
Viis sõnumi kohale
Oli üks oluline erinevus paljude teiste toonaste tipp-poliitikutega. Rüütel suutis selle sõnumi viia inimesteni, keda parempoolne eliit ei osanud, tahtnud ega suutnud kõnetada.
Ja mis tehti tänutäheks Rüütliga? Teda rünnati läbi tema perekonna, intriigide abil ja tõrjuti siis ametist argumendiga, et see on valik ida ja lääne vahel, Euroopa ja NATO kasuks. Probleem oli selgelt muus, et Rüütel polnud ühe konkreetse tsunfti esindaja, ta polnud end riigiaadliks pidava seltskonna osa. Eesti liitus ELi ja NATO-ga sel ajal, kui Arnold Rüütel oli meie riigi president. See juhtus Rüütli ajal ja Rüütli abil, mitte tema kiuste.
Midagi väga sarnast on toimumas ka nüüd. Riigipeale heidetakse ette asju, mida ta pole teinud. Musta räägitakse valgeks, valget mustaks. Aetakse avalikult ühte juttu, aga mängitakse tegelikult hoopis teist mängu. Kõik saavad aru, et see on nii ja ma arvan, et juurpõhjus on sama. See on parempoolsete poliitikute jaoks eelkõige tsunfti küsimus. Nende pea plahvatab kui valgustunud aadlile julgeb keegi vastu vaielda või ei tee, mida nad tahavad.
Jättes kõrvale selle, mis saab sügisel, kas praegune riigipea kandideerib või lööb käega või kukutatakse läbi järjekordse intriigi ja valede, siis mis on suurem järeldus, mida toimuvast saab teha?
Järeldus on see, et kui oled kogu elu teinud palju tööd ja palju saavutanud, oled omandanud teadmisi ja kogemusi, mida sinu riik kindlasti vajab, oled ideaalne kandidaat, sul on hea nimi ja sinu suhtes on suur usaldus, siis ära mingil juhul erakondade presidendi ametisse astumise ettepanekut vastu võta.
Põgene, vaba laps, kuni veel sa vähegi suudad! Isegi kui sind ära valitakse, siis neli aastat hiljem suhtub riigiaadel sinusse nagu kantud sokkidesse ja nad teevad kõik, et sa sellisena ka välja paistaks ja kellele on seda jama vaja?
Raimond Kaljulaid: paremerakonnad lörtsivad ära presidendiameti