Eesti metsade tuleviku asjus tuleb lõpuks saavutada ühiskondlik kokkulepe, tõdeti riigikogus keskkonnakomisjoni liikme Tiit Marani eestvõttel toimunud konverentsil Eesti metsade tuleviku üle.
Tiit Marani sõnul puudub praegu kõiki osapooli arvestav arusaam, kuidas metsi jätkusuutlikult kasutada. Ta avaldas lootust, et seekordne arutelu on esimene samm ühiskondliku kokkuleppe saavutamiseks. Konverentsil osalenud riigikogu liige Riina Sikkut tõdes, et vaja oleks suhtumise muutust. “Mina olen saanud neid arutelusid siin riigikogu saalis peaaegu kaheksa aastat jälgida ja see lähte-eeldus on justkui see, et puu loomulik olek on puit, aga kui me eeldaks, et puu loomulik olek on mets,” rääkis Sikkut.
27. märtsil toimunud metsakonverentsi „Et mets ei läheks metsa“ esimesed ettekanded ja arutelupaneel keskendusid metsale kui kliima, elurikkuse ja kultuuri suurele mõjutajale.
Looduskaitsebioloogia kaasprofessor Kadri Runnel selgitas oma ettekandes, et miks ta suhtub negatiivselt kavandatavasse metsaseaduse muudatustesse, millega tekitataks jäik vahetegemine looduskaitselise ja majandusmetsa vahel – tema sõnul jätab see liigiriikkust ja metsaliike piisava kaitseta majandusmetsas ning kiirendab liikumist „metsaistanduste“ süsteemi poole. Paljud looma- ja taimeliigid vajavad aga püsimiseks just põlismetsasid, kuid kahjuks tänapäevaks on selliseid metsi aina vähemaks jäämas.
Samas ei piisa metsaliikide püsimiseks ainult vanade metsade kaitsmisest – paljud liigid vajavad omavahel ühendatud, mitte üksteisest eraldatud väikeseid alasid. Seetõttu tuleb loodusel jätta ruumi ka nooremates metsades.
Paraku raiutakse Eestis majandusmetsi aina noorematena, mis ei lase sealsetel ökosüsteemidel välja kujuneda – majandusmetsad muutuvad aina rohkem „metsaistandusteks“, kus liigirikkust on väga vähe.
Keskkonnafüüsika professor Heikki Junninen rääkis sellest kui suur roll on metsadel kliimakujundamisel. Pole saladus, et metsades on õhetemperatuur oluliselt madalam kui linnades – sarnast nähtust saab väiksemal skaalal märgata ka linnaparkides.
Samuti neelavad metsad päikesekiirgust, kasutades seda fotosünteesi protsessis, samaaegselt aidates siduda kõige levinumat kasvuhoonegaasi – CO2. Seetõttu on eriti vanad metsad tõhusad süsinikdioksiidi sidujad.
Folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu keskendus oma ettekandes metsade rollile kultuuripärandis ja kunstis. Kõivupuu sõnul oleme seni vähe tähelepanu pööranud linnametsadele, kuigi veel mõni aastakümme tagasi oli ka Eesti linnade piires rohkem metsaalasid – seda kinnitavad ka vanad fotod.
Teise arutelupaneeli „Mets ja tööstus“ avas säästliku metsanduse teadur Raul Rosenvald, kes tõi välja säästliku metsanduse põhimõtte: majandamine on jätkusuutlik, kui järgnevatel põlvedel on võimalik tarbida neid ressursse vähemalt samasuguses mahus. Ometi prognooside järgi väheneb pidevalt ajapikku nende metsade osakaal, kus on võimalik lageraiet teha. 
Eesti on ainus EL-i liikmesriik, kus metsatagavara väheneb.
Eesti on ainus EL-i liikmesriik, kus metsatagavara väheneb.Metsandusökonoomika professor Paavo Kaimre alustas oma ettekande tõdemusest, et 90% metsandussektori tuludest tuleb Eestis puidust. Eestis raiutavast puidust suurim osa eksporditakse ning kodumaise kasutamise puhul domineerib puidu kasutamine energiaks.
Puidutööstuse spetsialist ja Thermory AS ostujuht Robert Reisman tõi oma ettekandes välja, et metsatööstus ja metsaraie eksisteerivad nõudluse tõttu, mis tuleb ühiskonnast – puitu kasutatakse nii ehitusmaterjali kui küttena. Reismani sõnul on puidu väärindamine oluline, kuid samas kaasnevad ka sel juhul raiega kõikvõimalikud vähemväärtuslikud kõrvaltooted, olgu selleks pellet või paber.
Metsakonverentsi „Et mets ei läheks metsa“ päeva teise poole avasid professorid ja parlamendiliikmed Soomest ja Rootsist!
Soome parlamendi saadik, endine keskkonna- ja kliimaminister Krista Mikkonen tõdes, et kahjuks ei ole Soome suured metsasektori ettevõtted huvitatud looduskaitseliste eesmärkide päriselt ellu viimisest ning on jätkunud intensiivne metsamajandus. Soome metsa koheldakse jätkuvalt „rohelise kullana“ ning raiemahud on viimase 15 aasta jooksul kasvanud ning mitmes Lõuna-Soome maakonnas raiemahud ületanud jätkusuutliku majandamise piiri.
Soome ökoloogiaprofessor, Soome valitsuse juures tegutseva elurikkuse nõukoja juht Janne S. Kotiaho ütles, et kõikidest ohustatud liikidest elab 31% metsades, lisaks 24% traditsioonilistes inimese mõjutatud maapiirkondade bioomides. Kahjuks on praegu Soome majandatavast metsast kaitse all vähem kui 4% metsapindalast.
Eraldi tõi ettekandja välja, et bioloogilise mitmekesisuse jaoks on üks tähtsamaid tegureid surnud puidu osakaal metsakattest, vana põlismetsa osakaal ja üksikute vanade puude olemasolu.
Seetõttu tuleb tegutseda juba praegu, et jõuda bioloogiliselt jätkusuutlikku seisu järgmise sajandi alguseks. Konkreetsed meetmed hõlmavad kaitse alla oleva metsa pindala suurenemist 35%-ni, raiemahtude piiramist 60%-ga maksimaalselt lubatust ning suurendada surnud puidu osakaalu metsades.
Rootsi ökoloogiaprofessor Bengt Gunnar Jonsson, kelle uurimistöö põhirõhk lasub metsade ajalool ja elurikkusel tõdes, et teatud konfliktid juba algusest peale sisse ehitatud: tööstusmets on sisuliselt metsaistandus, kus puudub liikide mitmekesisus ja teostatakse lageraiet; samas loodusmets on mitmekesine, kasvab aeglaselt ja seal mõistagi ei saa lageraiet teostada ökosüsteemi pöördumatult muutmata.
Viimase 20 aastaga on metsa looduslik juurdekasv asendunud kahanemisega. Paralleelselt langes järsult raiutavate puude keskmine vanus.
Rootsi metsanduspoliitika keskendub kas loodud väärtuse maksimeerimisele või metsakaitsele, kuid see ignoreerib teisi väärtusi, olgu selleks põhjapõtrade karjamaade säilitamine, rekreatsiooniline tegevus, metsa suhe kogukondadega, mets kui marjade kogumise koht jms.
Kahjuks Rootsi metsatööstus väidab, et EL-is ei mõisteta Rootsi vajadusi, ning peetakse oluliseks just majandusliku väärtuse loomist. Alternatiivse, säästlikuma metsamajandamise all on ainult 3% Rootsi metsaaladest.
Konverentsi viimases osas “Mets – suur pilt” rääkis metsnik, endine minister Kaido Kama, et Eesti lauskraadi kohta on väljaarvutatud, et jätkusuutlik raiemaht on kuni umbes 3 tihumeetrit hektari kohta aastas. Ometi on see RMK metsades olnud viimastel aastatel 5-6 tihumeetrit, eraisikute metsades samuti 4-6 tihumeetrit ja juriidilistele isikutele kuuluvates metsades lausa 12 tihumeetrit ja rohkem.
Kama meelest pole võimalik ühiskondlikult kokku leppida, et raiume lõputult 10-12 miljonit tihumeetrit aastas, nagu ei saa kokku leppida, et edaspidi vee hakkab keema 100 kraadi asemel 45 kraadi juures
Kui jätkub praegune raiemaht, siis mõne aja pärast nõuab tööstus raieküpsuse vanuse langetamist, et saaks jätkuvalt raiuda. Tulemuseks oleks veelgi rohkem kännupõldu ühel pool ja väikesed reservaadid teisel pool.
Kui jätkub praegune raiemaht, siis mõne aja pärast nõuab tööstus raieküpsuse vanuse langetamist, et saaks jätkuvalt raiuda. Tulemuseks oleks veelgi rohkem kännupõldu ühel pool ja väikesed reservaadid teisel pool.Rakvere Riigigümnaasiumi gümnasist Anni Alviste ütles, et paljud noored on pettunud, et nad näevad igal aastal Eestis ringi sõites aina rohkem lageraieid – tuttav mets kaob.
Alviste meelest on noortel tunnet, et neid on alt veetud – neile räägitakse kestlikkusest ja jätkusuutlikkusest, kuid tegelikkuses tehakse vastupidi. „Kui noortele selgitada keerulisi keskkonnateemasid, oleme neid võimelised mõistma ja kaasa mõtlema,“ ütles Alviste, kelle meelest peaks metsateemasid käsitlema koolides rohkem. „Noored ei taha maailma, kus kõik on keelatud, aga nad ei taha maailma, kus kõik on taandatud ressursiks.“
Looduskaitsebioloogia professori ja TÜ loodusressursside õppetooli juhi Asko Lõhmuse lõpuettekanne keskendus kolmele eri käsitlusele kestlikkusest.
Esiteks saab rääkida jätkusuutlikust puidutoodangust – ei metsa saaks pikalt majandada, et puidutagavara ei langeks.
Teine mõiste on säästlik metsamajandus, kus arvestatakse ka teiste metsamajandamise eesmärkidega kui puidutavaraa säilitamine.
Kolmandaks mõisteks on metsamajanduse kestlikkus, mis põhineb konkreetsetel Euroopas kokku lepitud kestliku metsanduse mõõdikutel.