Üks Eesti pere leidis end ootamatult olukorrast, kus nende isiklikust loost oli saanud poliitiline argument. Mitte nende endi valikul, vaid kellegi teise otsusel.
Sel kolmapäeval riigikogu saalis menetletav EKRE esitatud eelnõu kriminaliseerida piiriülene asendusemadus ei sündinud rahulikust ja laiapõhjalisest arutelust. See sündis ühe konkreetse loo pinnalt – soovist teha ühest perest näide. Sisuliselt anti sõnum: te olete elanud valesti ja me kirjutame selle nüüd seadusesse. Selline poliitika ei kaitse lapsi. See teeb neist kahtlustuse ja hukkamõistu objektid.
Viljatusega puutub Eestis kokku umbes iga kümnes paar. Igal aastal läbivad tuhanded pered viljatusravi. Paljude jaoks ei too ka kunstlik viljastamine lahendust. On naisi, kellel puudub emakas, kellel on olnud rasked haigused või tüsistused, kelle jaoks rasedus oleks eluohtlik. See ei ole kellegi süü.
Me elame ajal, kus naised õpivad kauem, töötavad rohkem, saavad lapsi hiljem. Keha ei küsi meie elugraafiku järgi. Viljatus võib tabada igaüht meist. Nende perede jaoks ei ole asendusemadus mugav valik. See on viimane võimalus kui kõik muud võimalused on juba läbi käidud. Unistusest saada emaks ei loobuta kergelt.
Praegu vastab Eesti sellele olukorrale täieliku keeluga. Eksperdid on aastaid hoiatanud: see ei lahenda probleemi. Vastupidi, see sunnib peresid otsima lahendusi välismaalt, kus riigil puudub kontroll ja kus riskid on nii naistele kui ka lastele on suuremad. Täielik keeld aga ei kaota asendusemadust. See peidab selle lihtsalt varju.
Arstid ja erialaspetsialistid on korduvalt rõhutanud: asendusemadus võiks olla lubatud rangelt meditsiinilistel näidustustel ja altruistlikul alusel, ilma ärilise vahenduseta. Just nii saab vältida naiste ärakasutamist ja hoida fookuse inimlikel väärtustel. Me ei tohi käsitleda naisi kui abituid ohvreid, kelle eest keegi teine otsustab. Reguleeritud ja läbipaistev süsteem kaitseb naise õigust öelda jah – ja ka õigust öelda ei. See ongi tegelik naiste kaitse.
Inimõiguste vaatenurgast ei saa mööda vaadata sellest, et õigus perekonnaelule ja eneseteostusele kuulub iga inimese põhiõiguste hulka. Inimestel, kellel pole muul viisil võimalik lapsi saada, peab olema võimalus turvaliseks ja väärikaks lahenduseks.
Asendusemadus ei tähenda automaatselt inimkaubandust. Oht tekib seal, kus mängu tulevad raha, vahendusfirmad ja sund. Just nende vastu peab riik otsustavalt tegutsema.
Mitte perede vastu.
Tõde on see, et enamik peresid, kes selle tee ette võtavad, on juba väga palju läbi elanud. Aastaid lootust ja pettumust. Ja väga sageli on just need lapsed, kelle tulek siia maailma on olnud nii pikk ja keeruline, erakordselt hoitud. Nad on oodatud. Nad on armastatud. Nad on väärtustatud. See on valik hirmu ja hoolivuse vahel.
Kas me juhime ühiskonda kahtlustuse ja karistamisega? Või usalduse, teaduse ja toetusega?
EKRE eelnõu ei vähenda ärakasutamist. Ei muuda süsteemi turvalisemaks. Ei kaitse lapsi. See lihtsalt peletab inimesed varju. Hooliv ja õiglane riik ei ehita seadusi häbistamisele. Ta kaitseb korraga lapsi, naisi ja peresid. Ta kuulab arste, eksperte ja kogemusi. Ta loob reeglid, mis vähendavad riske, mitte ei suurenda neid.
Eesti, kus naine ei pea oma valikuid häbenema. Kus lapseootus ei muutu poliitiliseks relvaks. Kus hoolivus on tugevus, mitte nõrkus. Sellist Eestit tahan mina.