Tartu linnavalitsuse plaan lõpetada ravikindlustuseta tartlaste ambulatoorse arstiabi kulude senine hüvitamine paljastab ühe vana ja visa mõtteviisi: kui inimesel pole ravikindlustust, on tal justkui midagi isiklikult valesti. Pole piisavalt pingutanud. Pole õigesti elanud. Pole tööle läinud. See mõtteviis on lühinägelik. Ja ausalt öeldes ka ohtlik.
Kui Tartu sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja ütleb, et «Eestis pole keeruline leida võimalust olla ravikindlustatud» ja et «kõige lihtsam on käia tööl ja saada ametlikku palka», siis tasub küsida, millisest Eestist me räägime? Kas sellest Eestist, kus loovisikud, vabakutselised, projektipõhiselt töötavad inimesed, hoolduskoormuse kandjad ja paindlikes töövormides töötavad inimesed moodustavad aina suurema osa ühiskonnast? Või mingist muust, normtöökohakesksest ideaalkuvandist, mis ei kirjelda enam tegelikkust?
Praxise 2021. aastal valminud mahukas uuring vabakutseliste loovisikute olukorrast näitas selgelt, kui ebaregulaarne ja haavatav on nende sissetulek ning kui juhuslik ja katkendlik on ligipääs sotsiaalsetele garantiidele. Hinnanguliselt on Eestis üle 10 000 ebapiisava või ebaregulaarse sissetulekuga vabakutselise loovisiku.
Juba 2018. aastal oli ligi sada tuhat tööealist inimest, kellel puudus püsiv ravikindlustus. On naiivne arvata, et see arv on viimaste aastate kriiside, tööturu painduvuse ja ebakindluse kasvades kahanenud.
Ja see ei ole ainult kunstnike, kirjanike või näitlejate mure. 20. sajandi töösuhte raamid on ammu murdunud. Palgatöö ei ole enam norm, millele saab ehitada kogu sotsiaalkaitsesüsteemi. See probleem puudutab palju suuremat hulka inimesi, kui sageli tunnistada tahetakse.
Kui linn ütleb, et edaspidi maksab ravikindlustuseta inimene ambulatoorse arstiabi eest ise ja kui ei jaksa, siis saab pöörduda sotsiaaltöötaja poole, näeb see välja pigem probleemi nihutamisena ukse taha. Lootus on, et inimene kas lahendab oma vahenditega enda tervisemure vaikselt ära, loobub ravist või kaob statistikasse.
Kõige raskem on mõista väidet, et selline kord «võitleb ravikindlustamata inimeste eest rohkem». Linnavalitsusel on eriti sotsiaalvaldkonnas viimasel ajal lubamatult sagedaseks muutunud komme saata välja lakoonilises keeles koostatud, analüüsidele viitamata ja avalikkuse silmis justkui eeltööta ja kõhutunde pealt valmis treitud määruste eelnõusid, mille toel loodetakse ebamugavad teemad lihtsalt vaikselt laualt ära saada.
Tahaksin loota, et volikogul on ka sel kuul südikust ja sisukust, et märgata, kuidas sotsiaalsüsteemi kallal lammutades võetakse järjepidevalt ära kõige nõrgematelt ja kaitsetumatelt.
Ambulatoorne ravi on just see arstiabi vorm, mis on varajane, ennetav ja süsteemile odavaim. Selle raskem kättesaadavus tähendab paratamatult hilisemaid, kallimaid ja raskemaid sekkumisi – nii inimesele kui ühiskonnale. Ja igasugune abi, mille eelduseks on kas sotsiaaltöötaja vastuvõtule registreerumine, avalduste täitmine ja abivajaduse tõendamine, seab nähtamatud piirid ligipääsetavusele just neile, kellel seda võib kõige rohkem vaja minna, ent kellel pole aega, jõudu, teadlikkust ega tarmukust süsteemile oma abivajadust tõendada. Rääkimata inimeste hirmust ja häbist end abivajajana esitleda.
Praegu jääb paraku mulje, et ravikindlustus on muutumas preemiaks kellegi silmis õige eluviisi eest, mitte elementaarseks sotsiaalseks garantiiks.
Loovisikud on olnud aastaid selle süsteemi nõrkade kohtade varajane hoiatussignaal. Just seetõttu on alustatud loovisikute ja loomeliitude seaduse ajakohastamist ning kultuuri arengukava 2021–2030 rõhutab loovisikute sotsiaalse kaitse olulisust. Paindlik ja ebaregulaarne töö ei ole nišš ega noorte mööduv eksperiment. See on tööturu uus reaalsus.
Ravita jäänud inimene maksab ühiskonnale hiljem mitu korda rohkem nii otseste ravikulude kui ka kaotatud töövõime ja toimetuleku toe vajamise kaudu. Tartu, mis tahab olla vaimne ja hooliv linn, võiks sellest aru saada enne, kui järgmine kunstnik, vabakutseline või hoolduskoormusega inimene küsib poolirooniliselt: «Äkki õnnestub veel mõni retsept tasuta kätte saada?»
See ei ole naljakas küsimus. Ja ei ole ka naljakas, et me kord kuus arutame linnavolikogus, kellelt seekord kokkuhoiuraha otsida, samal ajal kui otsused võimu ja palgakasvu kohta sünnivad märksa kergema käega.