Aasta tagasi pakkusin välja, et ehk leevendaks olukorda see, kui näha igale Harjumaalt valitud saadikule kohustuslikus korras ette veel üks maakond, mille eest ta peab tegudes seisma. Kus tal on side või kus ta on valmis selle looma, tunnetaks sealseid probleeme ja mis võib-olla kõige tähtsam, omaks seal laia suhtlusvõrgustikku.
Aasta on läinud mõõda ja tegelikult ei ole midagi muutunud. Endiselt sõidavad liiga vähesed saadikud peale istungeid riigikogust oma piirkonda ja peavad tõdema, et olukord muutub ikka vales suunas ja õigustatult ei jäeta seda meile ka piirkondades ütlemata. See probleem ei ole ainult poliitikakujundajate koondumine Tallinna, vaid üha rohkem kõigis valdkondades. Inimesed ehk turg ja raha koondub Harjumaale.
Siin peab tulema mängu nüüd regionaalpoliitika ja sisuliselt peab keskselt otsustama, et me ei lase piirkondade arengul omasoodu minna ja vaja on sekkuda.
Näidet sarnasest mudelist ei ole vaja kaugelt otsida, see on Euroopa Liit. Euroopa Liidu põhimõte on täpselt see, mida me Eestis kardame miskil põhjusel jõuliselt teha. Ehk jõukamad piirkonnad toetavad vähem jõukamaid, et läbi selle ebavõrdsust riikide vahel vähendada. Sest Euroopa saab olla nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.
Eestis on mõningaid samme astutud, nagu tulumaksu jaotamise põhimõtete muutus, mille tulemusena saavad piirkonnad väljaspool Harjumaad proportsionaalsemalt suurema osa, aga seda suunda peaks jätkama jõulisemalt. Lisaks ei mõista selle vajadust mitmed Harjumaa piirkonnad ja on ka juba tehtud muudatusele endiselt vastu. Samuti ei ole kaugeltki piisav tasandusfondi rahaline maht, mis ideeliselt ka just ebavõrdsusi aitab tasandada.
Jõuame tagasi algusesse. Kellel peaks olema huvi selliste muudatuste vastu? Ennekõike kõigil nendel saadikutel, et kes elavad väljaspool Harjumaad. Õnneks on ka Harjumaal ja Tallinnas palju saadikuid, kes selleks vajadust näevad, aga reaalsus on see, et see ei ole seni veel piisav olnud. Kui ikka seda päris kaugema piirkonna eluolu ei tunnetata, et siis on raske selle eest ka jõuliselt seista.
Oluline on tunnetada, kuidas ühistransport aitab või ei aita lapsi huviringidesse pääseda, kuidas lapsevanemad peavad “taksojuhtideks” olema, kuidas koondatakse töökohti riigiasutustes, kuigi alternatiiv võiks olla piirkondadest ka Harjumaa inimestele kaugtöö vormis teenuseid pakkuda. Seda loetelu võib jätkata, aga sõnadest on vähe abi, kui ise seda omal nahal iganädalaselt ei tunnetata või siis sellega vastutust ei kaasne.
Peamiseks ajendiks just nüüd kirjutada on mõned päevad tagasi ERR-i teadusportaalis Novaator avaldatud lugu “Doktoritöö: inimesi meelitavad maale elukeskkond ja kogukond, mitte teenused”. Lugesin lühiülevaadet doktoritööst mitu korda ning siiralt loodan, et töö ise, mida ma ei ole jõudnud lugeda, teeb ka mingeid muid järeldusi.
Pealkirjast võib järeldada, et kaugemate piirkondade vallad ja linnad on ajanud valet suunda, kuna on rääkinud palju teenuste arendamisest ja töökohtade piirkonda meelitamisest. Ma arvan, et ei ole Eestis inimesi, kes arvavad, et väiksemates piirkondades saab teenuste ja töökohtade pakkumine olla paremal tasemel või laiemas võtmes, kui seda suudavad pakkuda Harjumaa keskused.
Alati võib olla valdkondade vaates mõningaid erandeid, näiteks lasteaia järjekorrad on lühemad või perearsti juurde on lihtsam pääseda, aga suures pildis pakuvad suured keskused rohkem. Seda tervishoius, hariduses, kultuuris, spordis, riigiasutuste kohalolus, erasektori töökohtades jne. Seega see väike vähemus, kes on Eestis kolinud Harjumaalt väljapoole, ei ole otse loomulikult seda teinud teenuste parema kättesaadavuse tõttu.
Harjumaalt välja liikunud inimesed ei oota väiksemates piirkondades laiemat teenuste ringi ega suuremat töökohtade valikut, vaid põhjus on olnud ikka midagi muud. Seda on näidanud kümneid aastad kõik uuringud, et maale minnakse siis, kui töö või rahalised võimalused seda võimaldavad ja konkreetsele perele vajalike teenuste olemasolu nagu kool või lasteaed on olemas.
Valiku tegemisel piirkonna vaates on peamiseks valikuks olnud piirkonnaga seotus läbi perekonna või siis nende puudumisel soov nautida maaelu pakutavaid hüvesid nagu piirkonna pärand, ajalugu ja kogukond. Neile saab lisada veel vaikuse, rahu ja avaruse.
Eestis on kolinud viimase 21 aastaga Harju maakonda mujalt Eestist 131 000 inimest rohkem, kui on sama aja jooksul ette võtnud vastupidise tee. Minu kogemused valdkonnas ütleksid, et iga Harjumaale liikunud kümne inimese kohta on Harjumaalt vastupidises suunas liikunud üks inimene. See on reaalne pilt olukorrast Eestis.
Põhjus, miks 131 000 inimest on kolinud alates 2004. aastast Harjumaale, on enam kui 90 protsendil juhtudest seotud töökohaga. Põhjus, miks väike osa on võtnud ette vastupidise tee, on alla kümnel protsendil juhtudest seotud töökohaga. Seda teavad kõik Eesti linnade ja valdade juhid. Teenuste pakkumine on pea igas Eesti paigas piisaval tasemel, et sellel põhjusel teekonda ühes või teises suunas üldjuhul ette ei võeta.
Mis mainitud doktoritöös taas kinnitust sai ja mida on korduvalt varasemalt erinevates formaatides tõstatatud, on eluaseme temaatika. Eluasemelaenu kättesaadavus maapiirkondades on endiselt suur probleem ja see on otsene takistus paljudele maale kolimisel.
Peab tõdema, et kuni otsustajate hulgas on selge vähemus igapäevaselt maapiirkonna väljakutsetega otseselt kokkupuutuvaid poliitikakujundajaid või neil puudub vastutus mingite piirkondade ees, seni jäämegi nendest teemadest rääkima.
Oluline on ka mõista, et iseenesest midagi paremaks ei muutu ja vaja on konkreetseid muutusi seadusandluses, näiteks tulumaksu veel jõulisem ümberjagamist või tasandusfondi kasvatamist. Teine võimalus on rakendada suurusjärkudes suuremaid meetmete pakette maapiirkondade toetamiseks, näiteks eluaseme toetused või eluasemelaenu garantiid.
Praeguste regionaalsete sekkumistega jätkates kaevame regionaalse ebavõrdsuse augu veel sügavamaks ja otsustajatel on mugav öelda, et me proovisime, aga kahjuks on harjumaastumine paratamatus ning me peame keskenduma edasi ühistranspordi liinivõrgu, arstiabi, riigiasutuste või haridusvõrgu kärpimisele.