Kümmekond aastat on riik pakkunud vähese sissetulekuga inimestele tasuta õigusabi. Kaks tundi õigusabi on olnud tagatud neile, kelle keskmine brutosissetulek on kuni 1200 eurot kuus, laste õigustega seotu puhul on piirmääraks olnud 2000 eurot kuus. Pärast kahe tunni täitumist on saanud kasutada veel ka soodushinnaga (ligi 50 eurot tunnist) õigusabi. Seni on sellist nõustamist saanud ümmarguselt 10 000 inimest aastas.
Tulevast aastast tahab valitsus aga selle teenuse üldse ära lõpetada ja asendada juturobotiga.
Kui küsida argumente, mis räägiksid juturoboti kasuks, siis justiitsminister Liisa Pakosta läbiv ja kõige kõvem põhjendus on see, et enamasti küsitakse ühtesid ja samu asju.
Korduma kippuvate küsimuste asemel näevad aga nõustajad enda ees püstihädas inimest, käes patakas ametkondlikke pabereid, kes ei tea neist ööd ega ilma. Ei oska ta uurida mingeid konkreetseid küsimusi – ei luust ja lihast inimese, saati siis masina käest. Klient ei otsi seadusparagrahve, vaid lahendust oma murele.
Justiitsministeerium ei tunne oma sihtrühma. Peale pealinna valgekraede on meie inimesed ka eakad, kel puudub digioskus, erivajadustega inimesed, kes ei suuda arvutit kasutada, lähisuhtevägivalla ohvrid, kelle arvutisuhtlust elukaaslane sagedasti kontrollib, muu emakeelega inimesed, olgu selleks keeleks siis viipe- või vene keel … Õigusteenus hõlmab sageli inimlikult tundlikke teemasid, mille lahendamine eeldab usalduslikku suhet nõustajaga. Seni on tasuta nõustamist pakkunud õigusbüroo HUGO.legal, kelle hinnangul on abi vaja enamasti perekonnaõiguse valdkonnas (43 protsenti), sellele järgnevad võlaõigus (22 protsenti) ja tööõigus (6 protsenti).
Vastutusest vaba vestluskanalit, mille justiitsministeerium nüüd käivitada kavatseb, ei tohiks üldse õigusabiks nimetada. Vähestel meist on nii palju õigusteadmisi, et end juturoboti meelevalda anda. Kes aga erialaseid küsimusi esitada ei oska, võib saada kahjulikult eksitavaid vastuseid.
Lihtsamate ja kitsalt piiritletud õigusküsimuste lahendamist õigusrobotiga on HUGOs praktiseeritud üle viie aasta, kogemused kõnelevad, et kõigist õigusmuredest on neid vaid käputäis. Ükski asjaomane instants pole ju tehnoloogia arendamise vastu, ent juturobot võiks tulla praegusele korrale lisaks, mitte selle asemele.
Tehisintellekt eksib üsna tihti, mõtleb välja meelepäraseid sätteid, mida olemaski ei ole. Nõnda võib abiotsija sattuda vihma käest räästa alla, võlakeerisesse, mille võinuks hea nõu abil peatada. Mis veelgi hullem – ta on jäänud ilma lapsele ette nähtud (raha)toest või koguni lapse hooldusõigusest, kui ema peab üksi tuuleveskitega võitlema, sest ta vastas on ärimees või tippametnik, kes on oma advokaatidele rasket raha maksnud. Turuhinnaga õigusabi ei saa meil endale lubada isegi mitte nn keskklassi inimesed.
Tasuta nõustamise kaotamine lõikaks suure osa kõige haavatavamatest inimestest õigusabist üldse ära.
Juristide liidu esindajad hoiatavad, et ministeeriumi plaan jätab aina rohkem inimesi oma õiguste kaitsmisel abituks. Sest päriselus on inimeste mured palju keerulisemad, kui ükski algoritm suudaks mõista. Ministrile on kirjaliku pöördumise saatnud nii puuetega inimeste koda kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Sest õigusabi kättesaadavust tahetakse drastiliselt vähendada.
Mis tahes kriitikanoolele või vastuväitele on justiitsminister Liisa Pakostal vastus kui varrukast võtta. Uhkustundega kuulutab ta, et juturobot teeb õigusabi nüüd kõigile kättesaadavaks. Mis tähendab, et eikellelegi, sest peale kõige muu pole masina vastused õiguslikult siduvad. Inimene ise peab valima, mida võtta, mida jätta.
Neile, kel pole nutiseadet, soovitab minister minna rahvaraamatukokku, seal on toredad infotöötajad, las näitavad, kuidas kõike teha. Mispärast kurta, et lapsed ja nende õigused jäetakse unarusse? Aga milleks on siis omavalitsustes lastekaitsetöötajad? Ja võlanõustajad? Kui ohver tahab välja murda vägivaldsest peresuhtest, mindagu üheskoos sõbralikult perelepitusse, see on Põhjamaade komme.
Teame hästi, et kõik need instantsid on kas puudulikud või niigi üle koormatud. Eriti küüniline on ministri väide, et lähisuhtevägivalla ohvritele on õigusnõustamine tagatud naiste tugikeskuste kaudu. Alles hiljuti oli meedias juttu sellest, et riigi toetus naiste tugikeskustele on juba kuus-seitse aastat paigal tammunud, samas kui inflatsioon on olnud ligi 50 protsenti. Hõlpu pole loota ka tuleval aastal. Naiste varjupaikade liidu sõnul on nad pidanud märkimisväärselt kärpima igasugust, ennekõike just juriidilist nõustamist.
Sõnaga, suure luuaga pühib justiitsminister oma ukseesise puhtaks – teiste aia äärde. Küllap annab sedasi mingis Exceli tabelis näidata toredat kokkuhoidu.
Keegi ei tea praegu öelda, millal imerobot Riigi Teataja najal välja koolitatud saab, praegu olla ta katsetusfaasis. Veelgi raskem on midagi kindlat öelda kohtute rabeda reformi kohta, see peaks kohtute juurde looma asjaajajate ametikohad, kes aitaksid inimestel avaldusi koostada. Õigusabi vajajaid ootab ees üks must ajaauk – ilma inimliku empaatia ja isegi masinliku voluntarismita. Kui tuletaks õige meelde rahvatarkust: ära vanasse kaevu sülita, enne kui uus valmis pole.