Looduse ja elukeskkonna alalhoid pole väärtuste säilitamine muuseumieksponaatidena. Eesmärk on tagada elukeskkonna püsimine ja meie endi toimimine viisil, et oleksime rahvana ja kultuurina kestlikud. Kui inimtegevus, eriti majandus läheb ekstensiivsemaks, siis paratamatult peab keskkonnakaitse muutuma järjest piiravamaks, kirjutab Tiit Maran.
Meie keskkonnapoliitikas on näha arenguid, kus tegelikkus on asendumas illusoorsusega. Kui hämu ükskord hajub, siis võib olla juba hilja midagi muuta. Pean silmas plaanitavaid põhimõttelisi muutuseid looduskaitseseaduses (LKS). Kasu saavad neist vähesed, kahju jaotub paljude vahel.
Proovin toimuvat visandada. Juba ammu oli karjuv vajadus LKS-i muutmise järele. Pakilised olid arvukad tehnilised, aga sisult üliolulised seadusemuudatused, mis teeksid elukeskkonna haldamise mõistlikumaks ja sujuvamaks ning aitaksid punnseise lahendada. Neid planeerisid ametnikud, et oma tööd hästi teha. Seetõttu närisid nad närviliselt küüsi, kui peaminister Kaja Kallas ei võtnud riigikogu eelmise koosseisu lõpul teadmata põhjustel neid muudatusi valitsuse päevakorda. Kõik jäi toppama.
Absurdi näitab see, et eelnõu väljatöötamiskavatsus pärineb aastast 2017. Nüüdseks on ametnikud kaheksa aasta vältel nii mõnigi kord toimetanud seadusepügalate järgi, mida nad ise peavad ebakohaseks. Nii palju siis bürokraatia lihtsustamisest, millest räägib valitsuse juhterakond.
Looduskaitses hakkasid uued tuuled puhuma viimaste riigikogu valimiste järel, kui Kaja Kallas lahustas keskkonnaministeeriumi kliimaministeeriumisse ja looduskaitse muutus uues süsteemis marginaalseks tüütuseks. “Kliimamajandusministeeriumi” juhtkond alustas looduskaitse põhimõttelist muutmist sellesama iidse väljatöötamiskavatsuse alusel, kus polnud sõnagi seaduse sisulise muutmise kohta. Veelgi enam, kõike tehti salaja, et jumala pärast keegi ei hakkaks takistama. Elukeskkonna eksperte ja huvigruppe hoiti eemal.
Arusaamatu 30 protsenti
Siis sosistati, et ministeeriumi juhtkonnas küpseb idee viia seadusesse säte, et kaitse all peab olema 30 protsenti maast ja metsast. Looduskaitsjate nägudel peegeldus nõutus: mis on selle mõte? Riigi rolli ei saa ju suruda mingitesse kunstlikkesse raamidesse, oluline on keskkonna ja selle väärtuste alalhoid, mitte number.
Selgus tegelik eesmärk – ei tahetud tõsta mitte kaitsealade määra 30 protsendini, vaid viia sisse piirnorm 30 protsenti, millest riiklik kaitse ei tohi üle minna isegi siis, kui seda peaks vaja olema. Teisisõnu valmistas toonane kliimaminister Kristen Michal – kes silmakirjalikult jutlustas sellest, kuidas majandus peab jääma looduse poolt etteantud piiridesse – ette just vastupidist.
Kindlasti ei tulnud 30 protsendi idee loodushoiu ekspertidelt ja teadlastelt. Mis oli ajend? Kelle huvid võivad selle taga olla? Jõuame vaikuse tsooni.
Otsi kokku viies pakun välja järgmise asjade käigu. Metsatööstuse lobistid on alati soovinud loodushoiu piiranguid vähendada või neile piirid ette panna, et tagada suuremat toormevoogu. Mõte loodusele piiride panemisest leidis ministeeriumi ökoloogiakauges juhtkonnas soodsa pinnase ning salamisi alustati eelnõu koostamist, kuid komistati probleemi otsa.
Kuidas teha asjad vastuvõetavaks Eesti inimestele, kellest paljud juba kannatavad metsade üleraietest tingitud psühhotraumade all? Lahenduseks sobisid rahvusvahelised kohustused. Üleilmse ja Euroopa Liidu elurikkuse strateegia raames on Eesti nõustunud sellega, et kaitse alla tuleb võtta minimaalselt 30 protsenti merest ja maast. Unustame sõna “minimaalselt” ära, 30 protsenti kaitsealasid kõlab soliidselt.
Paraku on seda tööstusele üle mõistuse palju. On ju reservaatidena Eestis praegu kaitse all umbes üks protsent maast ja rangema kaitse all 20 protsenti. See tähendanuks suuremahulist uute kaitsealade juurde loomist ja puidutoorme voo vähenemist, mis on tööstusele vastuvõetamatu.
Lahenduseks geniaalne PR-trikk
Kuskil pole ju kirjas, millest peab 30 protsenti kaitstavat maismaad koosnema. Sinna saab ju lisada mida iganes, millel vähegi piirangu lõhn juures, peaasi, et vajalik 30 protsenti täis saab. Ministrid ja kõrgemad ametnikud paistaksid eesrindlikud välja ja saaksid ilmselt ka välismaal kiita, sest rahvusvaheline kohustus on justkui täidetud. Neid on vähe, kes mängu läbi näevad.
Nii algas aktiivne mõttetöö. Millega küll see 30 protsenti täita? Heureka! Ranna ja kalda kaitsevöönd pakub suurt mahtu, mis sellest, et olemuselt pole tegu kaitsealadega ja nende sellisena haldamine oleks ametniku õudusunenägu koos paratamatu bürokraatia suurendamisega. Aga lisaboonusena kehtivad kaldavööndis metsaraiele pea olematud piirangud. Teeme ära.
Mis veel? Looduse üksikobjektid. Kuna nende puhul on kaitse all kultuurilise väärtusega objektid, siis on maa-ala nende ümber tagasihoidlik, aga midagi ikka. Lisaks otsitakse võimalust lisada selle 30 protsendi hulka omavalitsuste loodud kaitsealasid, mis tähendab seda, et need peavad korraga olema nii omavalitsuste kui ka riigi omad. Järjekordne absurd.
Põnev leid on ka kompensatsiooni- ja leevendusalade lisamine, mis avab võimaluse saada looduskaitsealuseid maid kätte majanduse tarbeks ja asendada väärtuslikud loodusalad vähemväärtuslikega.
Miks on 30 protsendi seadusesse toomine sobimatu?
Looduse ja elukeskkonna alalhoid pole väärtuste säilitamine muuseumieksponaatidena. Eesmärk on tagada elukeskkonna püsimine ja meie endi toimimine viisil, et oleksime rahvana ja kultuurina kestlikud. Keskkonnakaitse ja loodushoid on oma olemuselt dünaamilised ja sõltuvad otseselt inimtegevuse jalajälje suurusest.
Kui inimtegevus, eriti majandus läheb ekstensiivsemaks, siis paratamatult peab keskkonnakaitse muutuma järjest piiravamaks. Kui aga majandustegevus, näiteks metsandus, peaks muutuma keskkonnasäästlikuks, siis kaotavad piirangud mõtte. Paraku tööstuse surve all meil majandusmetsa tagavara väheneb.
Kestlikkust ja loodushoidu on vaja meie rahvakillu eksistentsiks, mida pole võimalik tagada pelgalt kaitsealadega. Elukeskkonna vajadusi tuleb arvestada igal pool, ka majandusmetsas, linnakeskkonnas ja põllul. 30 protsendi piiriga astutakse äärmiselt suur samm eemale jätkusuutlikust eluviisist ja mängitakse maha Eesti eelised keskkonnakriisiga hakkama saamisel.
Järgmised sammud samas suunas on kerged tulema. Just neid valitsus plaanib. Nimelt töötatakse praegu välja koalitsioonileppe ja metsaseaduse sõnastust, millega soovitakse kuulutada 70 protsenti Eesti metsadest majandusmetsadeks, kus kehtib vaid metsaseadus oma plaanitud muudatustega. Ilmselt on eesmärk hoida ühiste väärtuste arvel kuidagi pinnal end ise tasalülitavat metsatööstust. Isoleeritud kaitsealad ei suuda Eesti elukeskkonda ja elurikkust ülal pidada. See peab toimima koos kestliku elukorraldusega väljaspool kaitsealasid, ka majandusmetsades. Teisiti ei saa.
Valitsuse plaanid toovad kaasa parandamatud muutused meie elukeskkonnas. See on lubamatu. Vastasel korral unustagem ära Eesti kui loodusrikka maa kuvand, unustagem rohelised metsaalad väljaspool kaitsealasid ja kaitsealasid ühendavad rohekoridorid. Valmistugem eluks maal keset metsanoorendikke ja harjugem sellega, et linnalaulu jääb vähemaks ning kogukondade kodumetsad on vaid unistus.
Meie elurikkus läheb veelgi suuremasse langusesse, kasvab surve vähendada jahiulukite arvukust ning suurkiskjatel pole Eestis enam ruumi.
Kõige tipuks tuleb maksumaksjatel tasuda tulevikus palju priskemaid trahve, kuna meie metsad muutuvad veel suuremateks kasvuhoonegaaside heitjateks. Seda kõike vaid selle nimel, et metsatööstussektor saaks häirimatult tegutseda. Milline vastuolu väheste huvi ja avaliku huvi vahel! Hämu hajub, selgus saabub. Ehk siiski on võimalik üheskoos, üksteist toetades meie elukeskkonna nimel neile plaanidele vastu astuda ja midagi muuta. Ikka on.