Loomulikult peab Eesti olema laua taga, kui räägitakse Euroopa julgeolekust. Esiteks, see puudutab meid otseselt. Teiseks, erinevalt mitmest Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigist oleme me oma liitlaskohustusi alati täitnud.
Eesti kaitsekulutused on viimastel aastatel kõvasti kasvanud, kuid juba enne olime väheste seas, kes pidasid kinni kokkuleppest eraldada riigikaitsele vähemalt kaks protsenti SKTst. Samuti oli Eesti Kaja Kallase ajal ning perioodil, mil kaitseministeeriumi juhtis Kusti Salm, üks nendest riikidest, kes pani lauale uusi mõtteid nii Ukraina toetamiseks kui ka Euroopa ning NATO kollektiivkaitse tugevdamiseks – miljoni mürsu initsiatiiv jne.
Meil on olnud viimased 20 aastat Venemaast adekvaatne pilt, paljud teised elasid samal ajal ilusate lootuste roosas udus.
Seega peab Eesti nendes aruteludes osalema, peab olema kohal, peab olema kõrgel tasemel esindatud.
Briti peaminister Keir Starmer on öelnud oma riigi parlamendile, et tulevaste kohtumiste «konfiguratsiooni» juures tuleb arvestada, et «Balti riigid peavad olema esindatud». Ma ei tea, mida see täpselt tähendab. Oluline on, mis tegelikult saab.
Olen kindel, et Briti valitsus mõistab, et Eesti ja meie piirkonna riikideta pole mõtet Euroopa julgeoleku küsimusi arutada. See oleks niisama tee joomine ja küpsiste söömine, mitte tõsine arutelu.