President Alar Karise Eesti Vabariigi aastapäeva kõne oli laiahaardeline ja väärikas, keskendudes Eesti järgmisele arenguhüppele. See puudutas meie ühiskonna jaoks olulisi teemasid – julgeolekut, majandust ja haridust –, ent jättis paljuski kõrvale tavakodaniku igapäevased mured ja heaolu küsimused.

President rõhutas kõne alguses, et meid hoiab rahvana koos ühtekuuluvustunne ja enesetaju. Need on kahtlemata väärtused, mis loovad tugeva ühiskonna vundamendi, kuid need ei ole piisavad, kui suur osa inimestest tunneb end kõrvalejäetuna. Karis tõi välja, et Eestis on järjest enam neid, kelle igapäevane toimetulek on raskendatud. Ometi keskendus tema arutelu riigi arenguvõimalustele peamiselt suures pildis, mitte üksikisiku tasandil.

President tõi välja kolm võtmevaldkonda – julgeolek, majandus ja haridus –, kus Eestil tuleb teha järgmine arenguhüpe. Need on kahtlemata määrava tähtsusega, kuid ilma inimeste heaolu ja kindlustundeta ei saa neist ühegi potentsiaal täituda.

Eesti majandus vajab uut hoogu, kuid seni on majandusarengu mõõdupuuks olnud investeeringud ja innovatsioon, mitte inimeste elukvaliteet. Majandus peab teenima ühiskonda tervikuna, mitte ainult statistilisi kasvueesmärke. Üks valdkond, kus see probleem eriti teravalt ilmneb, on eluasemepoliitika.

Täna on kodu soetamine või üürimine paljudele muutunud järjest raskemaks. Eesti Arhitektide Liidu president Aet Ader on juhtinud tähelepanu, et Euroopas on Eesti eluasemehinnad tõusnud viimase kümne aastaga kõige kiiremini. Kui inimestel pole võimalik taskukohast eluaset leida, mõjutab see otseselt nende tulevikuväljavaateid ja seeläbi kogu ühiskonna turvalisust ja stabiilsust.

President rääkis laiemast julgeolekupildist ja vajadusest panustada riigikaitsesse. See on kahtlemata oluline, kuid julgeolek ei seisne ainult sõjalises võimekuses. Riigi tugevust ei mõõdeta ainult relvastuse või kaitsekulutustega, vaid ka inimeste usalduse ja kindlustundega oma kodu, töö ja pere suhtes. Kui ühiskonnas kasvavad tõrjutus ja ebavõrdsus, on see mitte ainult sotsiaalne, vaid ka julgeolekurisk.

President toonitas, et Eesti vajab nutikamat haridussüsteemi ja tehisintellekti kasutamist õppimises. See on vajalik ja õige suund, kuid hariduspoliitikas ei saa jätta tähelepanuta ka õpetajate toimetulekut ja noorte väljavaateid. Üha rohkem Eesti noori lahkub välismaale, kuna nad ei näe siin võimalusi eneseteostuseks. Kui me tahame Eesti arenguhüpet, peame looma noortele keskkonna, kus nad näevad oma tulevikku Eestis, mitte Skandinaavias või kaugemal.

Arenguhüpe, millest president Karis rääkis, ei saa toimuda ainult tehnoloogia, julgeoleku või investeeringute tasandil. See peab algama inimesest – tema heaolu, kindlustunde ja võimalustega. Me ei saa rääkida uutest teedest ja tehastest, kui paljud inimesed ei tea, kas nad saavad järgmisel kuul oma kodu üüri maksta.

Riigi ülesanne on tagada, et iga inimene tunneks end hoituna ja kaasatuna, sest ainult nii saab Eestist ühtne ja tugev ühiskond.

Elagu Eesti! Slava Ukraini!

PRESIDENDI KÕNE KAJA | Natalie Mets: kuhu jäid tavainimese mured?