TikToki probleem pole mitte lihtsalt julgeolekuoht Hiina emafirma ja andmelekke tõttu, vaid otse-eetris ninna tõmmatud triibud ja umbjoove. Rumalust ja lollust normaliseeriva sisu asemel tuleb sotsiaalmeediaplatvormidelt nõuda algoritmi, mis tõstaks fookusesse haridusliku sisu ning lämmataks plaanid teenida fänne ja raha läbi viinapudeli.
Kui USAs võeti vastu seadus, mis sunnib TikToki omanikfirmat ByteDance’i rakendust maha müüma või teenust sulgema, andis see taas mujalgi hoogu tõstatada küsimus sotsiaalmeedia rollist ja turvalisusest.
Mõtted keelustamisest on eelkõige olnud seotud julgeolekuküsimusega ja kahtlustega, et ühel või teisel moel kasutab Hiina TikTokis kasutatavaid andmeid kurjasti ära. Lisaks valeinfo levik ning oht valimiste väliseks mõjutamiseks, mida nägime Rumeenia puhul.
Ka Eesti välisminister Margus Tsahkna tõdes hiljaaegu, et Euroopa peaks kaaluma Tiktoki keelustamist. USA president Donald Trump andis aga Tiktokile Ühendriikides siiski hingetõmbeaega, leides, et hulle videoid vaatavad tiinekad ei oma julgeolekus siiski nii suurt kaalu.
Otsene julgeolekuküsimus ja andmete kogumine on aga jätnud varju kaudsema ehk selle, mil moel sotsiaalmeedia kasutamine noori mõjutab, mida nad sealt tegelikult näevad ja kuidas sellele reageerivad.
TikToki räpane maailm
Eesti Naises ilmunud Britt Erneweini lugu ilmestab olukorda. Autor kirjutab: „Otsustan igavusest seda (TikToki) mõned minutid vaadata. Sel hetkel ei adu ma veel, et algoritm jätab selle hästi meelde ja satun järgmise nädala jooksul sellisesse jäneseurgu, mis paneb mind mitmel korral valjult „Appi!“ kiljatama. Sest see ei ole ju võimalik! Või on?“
Ajakirjaniku reaktsioon tuleneb videotest, mida algoritm talle pakkuma hakkab: narkootikumide tarvitamine, joomine, vägivald, roppused… seda kõike otseülekandes ja koduses Eestis.
See pole uus avastus, algoritmi on peetud väga tundlikuks ning nii-öelda auku kukkuda on lihtne. Eesmärk on hoida vaataja silmad ekraanil ja teenida tulu. Ei ole vaja saada litsentsi ega kohustust tagada teatud sisu, ei ole kontrolli ega ühiskondlikku vastutust.
Ühelt poolt vähendab lühivideote pidev tarbimine kasutajate, eriti laste ja noorte, keskendumis- ja tähelepanuvõimet, teisalt kujundavad noorte arusaamu šokeerivad, sisutühjad või ebasündsad – aga tohutult populaarsed – videod.
Hiinas endas on TikToki asemel sama omaniku omanduses Douyin, mille algoritmid eelistavad harivat ja inspireerivat sisu. Erinevused sisus on pakkunud kõvasti kõneainet ka USA kongressis ning nii mõnigi on tõdenud, et just sõltuvust tekitava ja potentsiaalselt kahjuliku sisu pakkumine on tegelik julgeolekuoht. Sotsiaalmeediaeksperdid on tõdenud, et Hiina vaste on nooretele kõvasti vähem kahjulik kui TikTok.
Jõulisem regulatsioon
Selle asemel, et rakendust täielikult keelata, peaksime hoopis Euroopa Liidu ja Eesti tasandil nõudma, et TikToki algoritme muudetaks selliselt, et kasutajatele ei kuvataks sellist ebasündsat või mõttetut materjali.
Riigi soovide edastamine seadusandluse vormis ei oleks ka midagi uut. Traditsioonilisele meediale on nõuded ka täna, lisaks toimib hästi eneseregulatsioon.
Miks ei peaks kehtestama rangemaid nõudeid ka välismaa ülirikastele ettevõtetele?
Tehniliselt on kindlasti võimalik algoritme muuta, kuid see nõuab tugevat poliitilist tahet ja rahvusvahelist survet. TikTok juba ka kohaldab oma algoritme vastavalt riikide seadusandlusele. Samuti on platvormis olemas võimalused, mis piiravad teatud sisu levikut, kuid nende rakendamine on ebaühtlane ja sõltub palju inimese enda suvast ja teadmistest.
Asjade keelamine on alati kahe teraga mõõk, kuid pole kahtlustki, et sotsiaalmeedia ajastul peame pilgu pöörama rohkem ka sotsiaalmeediasse ja selle regulatsioonidesse. Rumalused päriselus ja sotsiaalmeedias peavad olema ka edaspidi igati lubatud, kuid kõik ei pea seda nägema – ükskõik kui „humoorikas“ see ka poleks.