Jaanuaris on pälvinud ohtralt tähelepanu nukker tõsiasi, et möödunud aastal sündis Eestis alla 10 000 lapse. Kahjuks pole õnnestunud murda viimastel aastatel murettekitavalt madalale langenud sündimustrendi, mis seab ühiskonna lähitulevikus veelgi enam silmitsi rahvastiku vananemise, tööjõupuuduse ja sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkuse küsimustega.
Tegu ei ole kaugeltki ainult Eesti probleemiga, vaid üleilmse suundumusega, mis kulgeb küll eri riikides erinevas tempos. Oma panuse Eesti ja lähiriikide väikestesse sündimusnäitajatesse on kahtlemata andnud Venemaa verine sõda Ukrainas − rahututel aegadel on üksjagu neid, kes panevad soovi saada lapsi pausile.
Igal juhul sunnib Eesti praegune sündimusnäitaja varasemast veelgi nõudlikumalt küsima: kuidas edasi ja mida saab riik teha selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi?
Sageli on kombeks rääkida pelgalt rahalistest toetustest, mis peaksid iivet tõstma. Mitmete riikide − iseäranis kõrgete sissetulekutega riikide − kogemused on näidanud, et sellest ei piisa. Laste saamine on otsus, mis sõltub turvatundest, toetavast keskkonnast ja võimalusest ühendada oma pereelu tööeluga.
Riigi ülesanne on luua tingimused, kus lapse kasvatamine ei tähendaks majanduslikku või emotsionaalset riski, vaid annaks peredele enesekindluse ja rõõmu. Pakun välja mõned lahendused, mis loovad turvalisema keskkonna.
Iga lapse heaolu tagamine. Keskenduda tuleb kõigi perede toimetulekule, sõltumata laste arvust. Eestis on mureks lähisuhtevägivald ja see, et meil on palju toimetulekuraskustes üksikvanemaid, enamasti emasid. Kuigi üksikvanema lapse toetus kerkis kaks aastat tagasi 19 eurolt 80 eurole ja elatisabi aasta tagasi 100 eurolt 200 eurole kuus, tuleb edasi mõelda selliste perede parema toimetuleku tagamisele.
Lähisuhtevägivallaga tegelemine ja selle vähendamine peab hõlmama juriidilise ja psühholoogilise toe pakkumist halvast suhtest väljumisel ja tuge, mis võimaldab majanduslikult jalad alla saada. Oluline on ka ühiskonna hoiakute muutmine. Iga laps peab üles kasvama armastavas ja turvalises keskkonnas.
Paindlikud lastehoiuteenused ja töökorraldus. Lastevanemad vajavad taskukohaseid ja paindlikke lastehoiuteenuseid, mis oleksid elukohas sõltumata kättesaadavad. Samuti peab olema töökeskkond toetav. Paindlik töökorraldus, kus tööandja arvestab väikelaste vanemate vajadustega, on nii mõnegi noore pere jaoks võtmetähtsusega.
Tugiteenused kõigile peredele. Kodu lähedal peavad perele olema kättesaadavad lasteaed, kool ja meelepärane huviring, samuti meditsiini- ja sotsiaalteenused. Hiidlase ja kahe lapse emana meeldivad mulle väga emeriitprofessor Ene-Margit Tiidu mõtted, mida sai hiljuti Postimehest lugeda: “Perepoliitilistest meetmetest on Eestis kõige tõhusam regionaalpoliitika. Maal on pered märksa lasterohkemad ja võimalik, et ka elutervemad kui linnas. Leidub noori linnaperesid, kes meelsasti oma lapsi pigem maal või väikelinnas kasvataksid, eriti arvestades tänapäevast kaugtöö võimalust. See on koht, kus riik saaks ja peaks oma õla alla panema eluasemetoetuse või -laenu käendusena, aga ka infrastruktuuri, eriti lasteaedade-koolide ja huvikoolide näol.”
Kodu rajamise või ostmise laenutingimused väljaspool suuri keskusi on juba riigi tähelepanu all ja peavad olema ka edaspidi.
Sooline tasakaal kodustes ülesannetes, mis ei ole küll riigi teha, aga kus seis loodetavasti paraneb. Uuringud näitavad, et naised kannavad endiselt suuremat koormust ja teevad rohkem kodutöid. Isade aktiivsem kaasamine kodu ja lastega seotud kohustustesse ei ole pelgalt võrdõiguslikkuse küsimus, vaid parandab ka naiste võimalusi ennast tööalaselt teostada.
Sotsiaaldemokraatide eestvedamisel kümme aastat tagasi rakendunud peretoetuste reform aitas paljusid lapsi vaesusest välja, kuid tänapäeva väljakutsed nõuavad uusi samme. Hinnatõusud, eluasemeprobleemid ja tööturu kohatine paindumatus on probleemid, mis vajavad kiiret leevendust. Samuti on riigil oma roll lapsesõbralikuma keskkonna loomisel. Lapsevanemaks olemine olgu rõõm, mitte risk.