Uus aasta algas Keila elanikele karmide prügiarvetega. Tänase jäätmekorralduse juures oli ainult aja küsimus, mil väheste osaliste meelevallas prügiturg selliste raputustega kedagi kostitab.
Möödunud aastal said tublid pakendite sorteerijad sarnase halva üllatuse, kui seni pakutud teenusepakkuja Läänemaalt lahkus ja ainus alternatiiv osutus kallimaks. Šokk oli ehk pisut leebem.
Loomulikult vaatavad mõlemal juhul pahased elanikud linnavalitsuse otsa. Jäätmekäitluse korraldamine ongi omavalitsuse ülesanne. Siin on siiski üks AGA. Kehtiv seadus jätab kohalikud omavalitsused peamiselt peenhäälestaja ja hanke korraldaja rolli. Üksikute tegijatega turg on nii terava konkurentsiga, et väheste mõjutusvahenditega KOV-id peavad leppima ettevõtjate diktaadiga.
Ajale jalgu jäänud jäätmemajandus
Jäätmeveos on juba aastaid käinud kõrilõikajalik hinnaralli põhja. Nn näljamängud käivad sellele, kes pärast tolmu langemist viimasena püsti jääb. Hea ei ole aga kellelgi. Pikas plaanis tahab iga ettevõte teenida kasumit. Kui aga mõni tegija jääb ühes või teises piirkonnas ainsaks, avaldub tänase korralduse suurim miinus – kui KOV ei taha, et saabuks prügiuputus, võib väiksemgi viga viia elanikele ebasobivate tingimuste ja kosmiliste hindadeni. Seda näeme praegu Keilas. Niisuguse raami seab KOV-idele kehtiv seadus.
Haapsalu juhtum ilmestab jällegi teistpidi tänast prügimajandust. Tootjavastutus tähendab, et pakenditootjad peavad tagama ka ringlussevõtu, seda vähemalt rahaliselt kohustuse vastavatele organisatsioonidele edasi andes. Mis omakorda tähendab, et see peab olema toote hinna sisse arvestatud. Tarbijana maksame selle niiviisi kinni. Kui nüüd inimene on käitunud seaduskuulekalt ja jäätmed liigiti kogunud ning soovib pakendeid kodulähedaselt ära anda, siis Haapsalus enam seda teha ei saa. Tema käest küsitakse uuesti raha pakendite eest.
Mõlemale probleemile leiduks mõningane lahendus, kui jäätmereform ellu viidaks. Vähemasti tekiks omavalitsustel võimalus korraldada jäätmevedu elanike huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Niisamuti premeeriks seadus korralikult sorteerijaid madalama hinnaga, jättes küll tänasel kujul väikese vastutuse igale tarbijale. Edukam sorteerimine võiks tähendada aga riigile kuni 20 miljoni eurost kokkuhoidu, mida täna ringlusse võtmata pakendite eest tasume. Ei ole ilmselt valdkonda, kus selle rahaga midagi olulist ära teha ei saaks – olgu hariduses, tervishoius või keskkonnakaitses.
Prügi ahju ja asi klaar?
Paraku on meie prügikuhjade kasv käinud käsikäes üldise kasvava jõukuse ja heaoluga. Jah, mitmendat aastat languses olnud majanduse ajal kasvust rääkida võib näida vasturääkivana. Pikaajalist trendi vaadates on meie tarbimine aga aina kasvanud – nii ka tekkiv prügi. Kaheteist aasta eest astusime prügimajanduses otsustava sammu, kui hakkasime jäätmeid mäkke kuhjamise asemel ahju ajama. Saame toa soojaks ja veidi särtsugi.
Nüüdseks on hakatud mõistma, et kuigi prügi põletamine on ehk pisut parem kui kõrgustesse tõusvad prügimäed, pole seegi jätkusuutlik. Parim prügi on tekkimata prügi ja selle ennetustöö parandamisega peamegi tegelema. Igaüks võib ilmselt mõista, et lõputult loodusest materjale võtta ja pärast kasutamist ära põletada me ei saa. Seepärast peamegi aegsasti tõstma ringlussevõtu konkurentsivõimet ning suunama jäätmekäitlust prügitekke vältimise poole, mitte mõtlema aina efektiivsemaid jäätmetest vabanemise viise välja.
Mõne jaoks võib jäätmereform olla liiga jõuline. Teine tahaks aga vunki juurde. Kuigi kuulun nende teiste hulka, mõistan kompromisside ja meid valdava olukorra tunnetamise vajadust. Soovin valitsuse ja riigikogu liikmetele kindlat meelt, et see reform võetaks vastu nii, et sellest võimalikult palju kasu on ning tehtaks ka vajalikud parandused eelnõusse enne vastuvõtmist.
Seda selleks, et KOV-id saaksid päriselt võimaluse elanike huvide eest seista; et inimestele oleks sorteerimine võimalikult mugav, kodulähedane ja lihtsalt arusaadav; et riik ei peaks raiskama miljoneid tegemata töö eest; et see oleks reform, mis ka on reform; et järgmine aasta ei algaks prügiuudistega.