Kui jutuks võetakse Eesti riigi raske majanduslik olukord, käib viimasel ajal asja juurde justkui refrään, et pensionide indekseerimine tuleb lõpetada, et pensionid tuleb külmutada. Parempoolsed tegid otsa lahti, kõiksugu aktivistid teistestki erakondadest – nende seas on kokkulepitu kiuste ka koalitsioonipartnereid – kordavad järele. Häda on selles, et laulujoru aetakse valel viisil.
Tegelikult ei lahendaks säärane samm ühtegi probleemi, vaid tekitaks neid juurde. Tegelikult on valdkonda vaja hoopis kuhjaga lisaraha.
Eesti pensionid on ühed madalamad Euroopas, sellele on OECD analüütikud tähelepanu juhtinud juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Veel 2022. aastal elas meil suhtelises vaesuses 52 protsenti vanemaealistest, Euroopas laiemalt oli sama näitaja 17,3 protsenti.
Tõsi, 2023. aastal toimus viimase 15 aasta suurim pensionitõus, mis olukorda pisut silus. Kas nüüd siis tahetakse vaesusepiiril elavate pensionäride sissetulek külmutada, et seejärel paljusid neist sotsiaaltoetustest abistama hakata? Nokk kinni, saba lahti.
Ühtede andmete järgi läheb pensionide indekseerimisele 200 miljonit, teiste põhjal 290 miljonit eurot aastas, oleneb arvutustest.
Mõelgem korraks: Eesti panga andmetel kuulub 10 protsendile rikkamatest eestimaalastest ligi 60 protsenti varadest. Kas ei võiks neid senisest pisut kõrgemalt maksustada – ülejäänud 90 protsendi huvides? On ju riigi üks olulisemaid ülesandeid vähendada majanduslikku ja ühiskondlikku ebavõrdsust.
Pensionide külmutamise ideoloogia muudab iseäranis ohtlikuks aga igatsus poliitilise voluntarismi järele. Kuulutatakse ju, et rahapuudusel ei tohi pensionide tõus olla ka tulevikus automaatne, vaid sellele peab eelnema konkreetne (loe: suvaline) poliitiline otsus.
Indekseerimine on pensionisüsteemi alustala, mis loob korra ja kindluse, annab eakale teadmise ja hingerahu. Nii peab see ka jääma. Vastasel korral satuvad eakad poliittõmbetuulte tõugata-tõmmata – enne valimisi teevad erakonnad enampakkumisi, kes ja kas aga sõna peab, teab ainult jumal taevas.
Kõige tugevam argument pensionisüsteemi kallale minna on muidugi meie demograafiline olukord. Sündimus on meil langenud vaat et rekordmadalale, rahvastik vananeb. Pealekasvav noor põlvkond on väiksem kui pensionäride põlvkond. Mis tähendab, et tööealisi tuleks aina rohkem maksustada.
Raske on aga pensionieas inimestele süüks panna, et lapsi sünnib meil vähe. Praegused hallpead kandsid oma lapsed ilmale ja kasvatasid üles mis tahes raskusi trotsides. Kui süüdlast otsida, võiks vaadata pigem heaoluühiskonna kui nähtuse poole. See, et lapsi ja noori on oodatust-loodetust vähem, iseloomustab kogu arenenud maailma. Loodus tühja kohta ei salli ja nii trügivad immigrandid – nii legaalsed kui illegaalsed – uksest ja aknast parema elujärje peale ja toovad endaga kaasa lääne demokraatia jaoks vägagi ekstreemsed probleemid.
Viimane aeg on aru saada, et inimkonna areng ei tähenda progressi selles mõttes, et iga uus põlvkond elab suuremas materiaalses külluses kui eelmine. Teise maailmasõja järgsele beebibuumile, mis 1960.–1970. aastatel lõi Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas unikaalse tarbimiskultuuri, ei tule (meie elu ajal) enam kordust.
Ometi, kui praegune sündimuse langus jätkub, seisab 93 protsenti riikidest, sealhulgas Ühendkuningriik ja USA, sajandi lõpuks silmitsi rahvastiku vähenemisega, hoiatab maailma rikkaim inimene ja vastne poliitstaar Elon Musk, kes kirjade järgi on ise 12 lapse isa. Tema arvates ei ole inimkonna suurim oht mitte enam kliimasoojenemine ega ka tuumasõda, vaid äärmuslik sündimuse langus.
Just ilmtingimata kasvava jõukuse kuvandile panustavad aga parem- ja vasakäärmuslased, süsteemivälised ja muidupopulistid siin- ja sealpool Suurt Lompi. Orbán Ungaris, Fico Slovakkias, Vučic Serbias on suure osa oma rahvast suutnud ära hullutada. Ja loomulikult kruvib pingeid juurde meie suur ja sõjakas idanaaber – kus aga vähegi annab lääne ühiskonda lõhestada. Kes teab, mis saab nüüd Rumeeniast!
Virvatuld võib olla kena vaadata, ent seda püüdes satume sohu. Reaalsus on see, et OECD värske uuringu järgi moodustab tulevikupension Eestis 34,4 protsenti senisest palgast, samas kui Euroopa Liidus on see keskmiselt 68,1 protsenti. (Arvutused on tehtud eeldusel, et 22-aastane inimene alustas tööteed 2022. aastal ja töötab ametliku pensionieani välja.) Arvesse on võetud riikide kohustuslikku pensioniskeemi, mis Eesti puhul on esimene sammas.
Seega, et pensionipõlv vähegi inimväärne oleks, vajame rahatarkuse õpetamise kõrval ka esmaabi. Suur viga – et mitte öelda sigadus – oli teise pensionisamba lõhkumine, ligi kolmandik sellega liitunutest soovis raha kätte saada. Pensionisüsteem tuleb ümber korraldada nii, et see seisaks kolmel sambal: esimene sammas on riigi makstav pension, teine sammas tuleb tagasi tuua ja maksed taas kohustuslikuks muuta, kolmas sammas aga oleks tööandjapension, nagu on näiteks Rootsis.
Väike samm õiges suunas on tänavu aastast avanenud võimalus maksta teise pensionisambasse ka neli või kuus protsenti brutopalgast.
Tuletagem aga meelde: enamikul praegustest eakatest ei olnud võimalust ei teise sambasse raha koguda ega seda sealt välja võtta.
On neidki ütlejaid, kes räägivad seda juttu, et erinevalt palgasaajatest on pensionäridel ostujõud kasvanud. Keskmine brutopalk oli tänavu kolmandas kvartalis 1959 eurot, keskmine vanaduspension on 774 eurot.
Ent «keskmisega» on nagu on – ligi 140 000 eakat inimest peab vähema pensionirahaga läbi ajama. Jah, juustu oma leiva peale jaksab pensionär vast osta – muidugi, kui seda õnnestub «kollase sildiga» kätte saada.
Heljo Pikhof: pensionide indekseerimine loob korra ja kindluse