Süüria mässuliste kiire ja paljude jaoks ootamatu edu on kutsunud esile suure juubeldamise sotsiaalmeedias. Õigusega, kuid paraku peame Putini liitlase Bashar al-Assadi languse üle rõõmustades meeles pidama, et Süüria režiimi kokku varisemisega kaasnevad kindlasti uued mured. Kahjuks ka meie, Euroopa ja Ukraina jaoks.

Esiteks, me ei tea, kes tuleb Assadi asemele. Võimalik, et Assadi režiimist veel hullem ja verejanulisem diktatuur. Võimalik, et riigis vallandunud protsessid viivad kaose ja veel ulatuslikuma verevalamiseni.

Meenutagem, kuidas sõda Süürias vallandas enneolematu põgenikelaine, mis viis Euroopa Liidu sügavasse kriisi.

Loodetavasti oleme selleks nüüd paremini valmis, kuid siiski peame arvestama, et rändesurve oluline suurenemine lähimatel kuudel toob igal juhul kaasa uued probleemid. Vaja on tugevdada piire, tõhustada terrorismivastast võitlust. See neelab ressursse.

Kuid raha oleks hädasti vaja hoopis Ukraina toetamiseks ja Euroopa iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks, avalike teenuste ja taristu arendamiseks, investeeringuteks.

Teiseks, Süürias valladunud protsessid on potentsiaalselt suurte lisapingete allikaks Iisraeli jaoks.

Arvestades seda kui oluline on Iisraeli toetamine ja Israeli julgeoleku tagamine ning laiemalt Lähis-Ida küsimus Ameerika Ühendriikidele, siis on selge, et see omakorda haarab endale taas kord suure osa USA poliitikute ja julgeolekuametkondade tähelepanust.

Selle võrra saab taas vähem tähelepanu Ukraina. Kasvab surve Ukrainale Venemaaga kokku leppida, selleks ka järeleandmisi teha. Kuigi võib-olla oleks praegu just aeg anda Ukrainale veel enam võimalusi venelastele survet avaldada?

Kolmandaks, kindlasti mõjutab Süüria diktaatori saatus Venemaa käitumist. See pole esimene ega ka mitte viimane kord kui riiki pealtnäha raudses haardes hoidev diktaator loetud päevadega võimult pühitakse.

Selline detail: väidetavalt oli Putin hoidnud oma töökabinetis koopiat videodest, mis filmiti 2011. aasta oktoobris Sirte linnas Liibüas. Sinna oli põgenenud Liibüa võimult kukutatud diktaator Muammar Gaddafi, kes tapeti. Tema tapmisest ja sellele eelnenud mõnitamisest on mitmeid videoid.

Tapmise detailid on liiga võikad, et neid siinkohal kirjeldada. Igal juhul näib, et Putinile läks Gaddafi saatus väga hinge. Ta olevat sellest filmitud videoid näidanud mitmetele oma Kremli kabineti külalisele.

Eks see ongi kõigi diktaatorite alatine hirm, et tuleb mäss ja ülestõus ja rahvas mõistab nende üle julma omakohut. Seda kardab paaniliselt ka Putin. Tema kätel on sadade tuhandete ukrainlaste ja ka venemaalaste veri. Kui Venemaal peaks puhkema ülestõus, ei hakka keegi tema üle ilmselt kohut mõistma.

Putin kindlasti juba mõtleb, kuidas veenda lähiajal maailma ja eelkõige venemaalasi, et tema vastane mäss on jätkuvalt võimatu ja välistatud. Et ta on tugev ja kõigutamatu, mida ta muidugi ei ole.

Selleks võib Putin teha mida iganes. Ja kui ta kuskil oma jõudu saab näidata, siis Ukrainas.

Tõenäoliselt on Kremlis praegu paanika. Võidakse teha uskumatuid lollusi.

Raimond Kaljulaid: tõenäoliselt on Kremlis praegu paanika. Võidakse teha uskumatuid lollusi