Andre Hanimägi, riigikogu õiguskomisjoni esimees

Põhiseaduse muutmine on väga suur asi. Sotsiaaldemokraadid on olnud konstruktiivsed, kuid samas ettevaatlikult optimistlikud. See on ka mõistetav, sest iga otsus, mis muudab meie põhiseadust, on oluline otsus. Otsus, mis vajab laiapindset arutelu ning konsensust nii meie seas siin kui ka ühiskonnas laiemalt. See on otsus, mis vajab hoolikat põhjendamist.

Kas põhiseadust saab riigikogus muuta?

Põhiseaduse loojad ei ole kunagi ette näinud, et põhiseadust ei saaks muuta. Saab ja seda on korduvalt ka tehtud. Kuid selleks on omad reglemendid, mis nõuavadki väga suurt ühisosa Riigikogu saalis. Seda seetõttu, et põhiseaduse muutmine ei tohi ega saa olla päevapoliitiline otsus. Teha tuleb kompromisse, mis ongi poliitika ja demokraatia aluseks.

Arutelu on olnud ühiskonnas ning erinevate poliitiliste jõudude vahel isegi väga terav. Ja minu arust on see ainult tervitatav. Kuigi põhiseadust saab parlamendi saalis muuta, ei pea see kaugeltki lihtne olema, vaid olema kaalutletud ning põhjendatud.

Miks me põhiseadust muudame?

Selle arutelu teravik on olnud tingitud Venemaa poolt alustatud sõjast Ukrainas. Tõstatunud on küsimus, kas olukord, kus agressorriikide kodanikud saavad kohalikel valimistel hääletada, on ikkagi täna asjakohane. Riigikogu on olnud üksmeelne ning mõistnud hukka Venemaa ning Valgevene kuritegeliku käitumise.

See eelnõu, millel on täna 61 riigikogu liikme allkiri, ei räägi aga sellest, kes ei saa hääletada, vaid sellest, kes saavad: Eesti kodanikud, Euroopa Liidu kodanikud, NATO riikide kodakondsed ning kodakondsuseta isikud ehk nn halli passiga inimesed. Seega ei saaks kolmandate riikide, sh Venemaa ja Valgevene passiga inimesed enam kohalikel valimistel hääletada. Ja tõsi, nii koalitsiooni kui ka enamiku opositsiooniliste parteide selge eesmärk ja siht see on ühelt poolt olnud ja see eesmärk saaks antud eelnõuga täidetud.

Kuid teisalt on meil täna ka võimalus seada konkreetne ja selge raam, kes saavad meie valimistel osaleda. Ja Eesti ei ole siinkohal kuidagi erandlik riik, mis rakendab valimistsensust, mis võtab arvesse inimese kodakondsust. Vastupidi, pigem on erandlik olnud praegu kehtiv põhiseaduse punkt, mis lubab kohalikel valimistel valida püsielanikel sõltumata nende kodakondsusest.

Miks räägime kodakondsuseta inimestest?

Riigikogus tuleb meil arvestada otsuste tulemiga laiemalt, püüda ühiskonda rahustada ja tasakaalustada, olla õiglased ja ka juriidiliselt korrektsed.

Rohkelt on olnud juttu kodakondsuseta inimeste valimisõigusest, keda on ca 60 000 inimest ja kes täna ja 30 aastat on saanud valida. Nende inimeste kodumaa on Eesti, siia maksavad nad oma maksud ning neil ei ole ühelegi muule riigile mingisugust lojaalsus- või sõjaväekohustust ega nad saa ka valida ühegi teise riigi riigijuhte. Alaliste elanikena järgivad nad Eesti seadusi ja põhiseadust. Nad on meie kogukonnas elavad ja töötavad inimesed, kellest paljud on siin riigis sündinud, siin oma elu üles ehitanud ja ühiskonda panustanud.

Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni koostatud “Valimiste hea tava koodeks” rõhutab, et kohalikel valimistel hääleõiguse andmine püsielanikele on mõistlik ja soovitatav ning piirangud valimisõigusele peaksid olema minimaalsed ja selgelt põhjendatud.  See on viis, kuidas kaasata inimesi otsustesse, mis mõjutavad nende igapäevaelu. Veneetsia komisjoni juhised näevad ette, et pikaajalistest elanikest välismaalastele tuleks hääleõigus anda, kui nad on täitnud elukohatingimused. Meie halli passi omanikud vastavad nendele tingimustele ning valimisõiguse piiramine ei ole õiguskindluse seisukohast asjakohane.

Muidugi võib kritiseerida, et miks meil on jätkuvalt nii palju halli passiga inimesi. Selle kõrval, et keskenduda küsimusele, mida nemad oleks pidanud tegema, küsigem ka: miks on meil Eestis veel nii palju halli passiga inimesi ning mida saame teha senisest enam, et kodakondsuseta inimeste arv väheneks kiiremini, kui see on seni toimunud?

Miks ei toeta me eraldi lepinguid kolmandate riikidega?

Arutelu all on olnud ka lepingud kolmandate riikidega, mis annaks siis võimaluse teha eraldiseisvaid kokkuleppeid, andes mõne riigi kodanikule valimisõigus kohalikel valimistel. See ei ole meie hinnangul hea mõte. Esiteks peame olema põhiseaduses võimalikult täpsed ja konkreetsed. Rahvusvaheliste lepingutega on aga juriidiline keerukus ja ebapraktilisus sisse kodeeritud.

Lisaks tekib alati küsimus õigusselguses, kuna sisuliselt võiks üks koosseis otsusta teha selline leping ühe riigiga, mõni teine koosseis aga teise riigiga, otsuseid tühistada ja nii edasi. Teoreetiliselt võimaldaks selline punkt lepinguid ka riikidega, kellel puudub demokraatlik kultuur või kelle väärtused ei ühti Eesti omadega. Paraku me näeme, et maailm on väga turbulentne ja pidevas muutuses. Ning mitte alati paremuse poole.

Kas pass = meelsus?

Ja viimaks – siin saaliski on kõlanud mõtteid, kas see aitab meie lõimumisele kaasa, kuidas mõjutab see samm meie julgeolekut või kas saame öelda ainuüksi kodakondsuse järgi, kes on Eestile lojaalsed või mitte. Paraku peame tõdema, et pass ainuüksi meelsust ei näita ning ka Eesti kodanike seas on neid, kes ei hinda iseseisvat ja tugevat Eestit, nagu on ka neid mittekodanike, kes mõistavad selgelt hukka Venemaa agressiooni ja tegevuse.

Kutsun üles kõikide arutelude puhul seda silmas pidama ning hindama inimest eelkõige tema enda ja tema tegevuste järgi. Koalitsiooni esitatud põhiseaduse muudatusel on suur ühisosa ja reaalne võimalus jõustuda juba enne järgmise aasta kohalikke valimisi kui poliitmängud kõrvale jäävad.