Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise debatt on käinud juba pikalt, kuid nüüd tänu sotsiaaldemokraatide kompromissettepanekule seda suurema hooga.
Arutelu on vajalik, kuna sõda Ukrainas on illusioonid meie idanaabri suhtes hajutanud. Meil tuleb teha kõik selleks, et tagada ühtekuuluv ja toimiv ühiskond ning ennetada võimalike konfliktide eskaleerumist tulevikus.
Arutelu valimisõigusest viib meid paratamatult lõimumispoliitikani, mis on mitmetahuline ja kompleksne. Aastakümneid on teemaga tegeletud, kuid jätkuvalt on idanaabri mõjutuskanalid muljetavaldavad ning märkimisväärne osa ühiskonnast neid, kes meie riigi demokraatlike väärtustega ei samastu.
Eestikeelsele haridusele üleminek oli oluline ja vajalik: sellest rääkisid lõimumisvaldkonna eksperdid juba aastakümneid, kuid otsus sündis liiga hilja. Hea, et see samm on praeguseks tehtud, kuid paljut oleks saanud ennetada.
Lõhestav küsimus
Ühte võluvitsa lõimumisprobleemide lahendamiseks ei ole. Tegelema peab hariduspoliitika, kommunikatsiooni ja keeleõppega, tagama inimeste võimalused karjääri tegemiseks, kultuuris osalemiseks. Kõiki tegevusi korraldades, meie keerulisele ajaloole ja rasketele väljakutsetele vaatamata, on Eesti lõimumispoliitika olnud inimesi ja nende kultuurivabadust austav.
Eesti kuulutati esimest korda iseseisvaks riigiks 1918. aastal loodud manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele. See tähendab, et austame kõiki siin elavaid rahvaid, hoiame nii inimeste juuri kui ka nende kultuuri, kuid seda Eesti seadustele ja reeglitele tuginedes. Täpselt nõnda toimetame ka praegu.
Valimisõiguse andmise, keelamise ja piiramise küsimus on võimalus ühiskonda teravalt lõhestada, kuna loob eos vastandava õhkkonna. Poliitilise populaarsuse asemel peaksime otsima kokkulepet, mis meid tugevamaks teeb.
Paljudel on hirm, et meie kohaliku demokraatia üle saavad otsustada inimesed, kellel on teised tõekspidamised. Seega peaks fookus olema justnimelt siin.
Meie valitsuspartnerid räägivad personaalsest riigist ning sellest, kuidas peaksime arvestama igaühe võimalustega. Minu arvates oleme liiga väike ühiskond, et jätta kedagi maha või tähelepanuta. Sealhulgas neid, kes on Eestile lojaalsed, kuid ei saa võtta meie kodakondsust, sest seda välistab idanaabri võim ja poliitika.
Pilk Ida-Virumaalt
Ma olen pärit Ida-Virumaalt ning seal elavad minu vanemad ka praegu. Oleme aastakümneid elanud külg-külje kõrval venekeelsete inimestega, kes on ehitanud üles Eestit. Paljud neist ei räägi kahjuks eesti keelt, kuid on eestimeelsed ning austavad riiki, kus nad elavad. Nüüd tahame nad eemale lükata. Miks? Kas valimisõiguse äravõtmisega saavad neist paremad eestimaalased?
On selge, et nii nagu pole ühesugust eestlast, pole ka ühesugust venelast. Tihti on venekeelse inimese taga hoopis ukrainlane, valgevenelane, tšuvašš või keegi teine. Loomulikult on Venemaa kodanike seas inimesi, kes kujutavad ohtu Eesti julgeolekule. Kahjuks on neid ka teiste riikide kodanike seas. Nende identiteeti mõjutavad väga erinevad tegurid. Sama oluline kui kodakondsus, on ka lojaalsus.
Nii näitavad ka integratsioonimonitooringud, et vene keelt kõnelevad inimesed jagunevad erineva tugevusega lõimumisastmete vahel – on neid, kes on hästi kohanenud, räägivad eesti keelt, kuid ka neid, kes ei usalda Eesti riiki ega osale meie kultuuriruumis. Ja neid on nii kodanike kui ka mittekodanike hulgas.
Meie kultuuriruumi rikkuseks on arvamusvabadus – peame arvamusfestivali, kuulame kõiki osapooli ja erinevate mõtete-väärtuste kandjaid. Kuid praegu, olukorras, mis on nii terav ja mil räägime põhiseaduse muutmisest, ei soovi me justkui laiapõhjalist arutelu ühiskonnas. Paraku lihtsad lahendused ei toimi keerukate küsimuste lahendamisel. Peame mõistma antud küsimuse kihtide sügavust, sest pealiskaudselt otsustades võime oma ühiskonda teravalt haavata.
Ning väited nagu inimeste vanne ja tahe ei loe midagi või oma lojaalsuse deklareerimine ei käi kokku demokraatliku ühiskonnaga, ei vasta tõele.
Pool aastat tagasi andsin riigikogu ees ametivande nii nagu ka kõik teised ministrid: „Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.“ Eeldame ju, et meie valitsuse liikmed seda ka järgivad.
Sotsiaaldemokraadid ei kavatse käimasolevat protsessi takistada pelgalt põhimõtte või teistsuguste väärtushinnangute pärast. Püüame kõigi osapooltega leida lahendust, millel oleks ühiskondlik poolehoid ja mis aitab tagada meie julgeolekut ka tulevikus.
Järgime siis personaalse riigi põhimõtet ja ärme elimineeri tervet osa ühiskonnast, selmet tegeleda konkreetse probleemiga. Riigikogus on juba mõnda aega justkui ülekaalukas enamus antud küsimuses leitud, kuid ometi ei suuda erakonnad siiani kokku leppida, milline peaks olema konkreetne seadusandlik lahendus selle sammu astumiseks. Võtame siis korraks pigem sammu kõrvale, mõtleme teema üle koos järele ning proovime leida lahenduse, mis aitaks probleeme lahendada, mitte neid juurde luua.
Piret Hartman: valimisõiguse küsimus võiks aidata ühiskonda liita, mitte lõhestada