Huvitav paradoks. Mõned päevad tagasi ütles Lauri Läänemets: «Täna kõik ootavad, et riik midagi teeks. Need ajad, kus me ütleme, et turg ise paneb kõik paika ja kõik juhtub iseenesest, need ajad on läbi.» Sellest sündis ERRi portaalis vägivaldne pealkiri «Turumajanduse aeg on läbi,» kirjutab SDE aseesimees ja riigikogu liige Anti Allas.

Äsja Postimehes ilmunud arvamusloos «Mida teeb Leedu õigesti ja Eesti valesti» toob Raul Eamets näide näite järel välja, mida positiivset teeb Leedu riik, sekkudes sisuliselt majanduskeskkonda. Tegelikult räägib sellest ka Läänemets.

Miks Eametsa kirjeldatu peale ei kosta hirmsat kisa? Aga see selleks – poliitikute peks kuulub poliitikute palga sisse. Eriti vähetähtis on see siis, kui peamised kaikaga vehkijad on olnusse kinni jäänud konkurendid. Räägime asjast. Minu elukogemus näitab, et riigi sekkumine majandusse peab käituma põhimõttel, et nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. Täpselt sihitud ja mõõdukal viisil mõjub see kui õige tablett haiguse korral. Leedu on tõesti osanud manustada vajalikku tabletti majanduse arengu hüvanguks. Samas on selge, et tablettidega ei saa liialdada.

Mul on selja taga nii töö hajaasustuse veeprogrammi välja disainimisel, mis tõi tuhandetele Eesti maaperedele puhta vee kui ka Võru linnapea praktika, kus tuli tegeleda väikeste omavalitsuse siseste toetusmeetmetega. Mõlemal juhul tuli pidevalt jälgida, et toetused mõjuksid tegevustele katalüsaatorina, mitte ei tekitaks sõltuvust ega rikuks vaba turu toimimist.

Eamets toob Leedu majanduskeskkonda ergutavate või atraktiivsemaks muutvad «abitablettide» seas näiteks välja ettevõtete suurema toetamise energiakriisi ajal, soodustused suurtele välisinvesteeringutele ja regionaalpoliitiliselt soodsamad tingimused riigi vaesematesse piirkondadesse investeerimisel. Õnneks on praegune Eesti valitsus astumas Leeduga samasisulisi samme investeeringute riiki meelitamiseks. Samuti on plaan prioritiseerida neid investeeringuid, mis tehakse tööstusettevõtete rajamisse ja uute töökohtade loomisse väljaspool kuldse ringi omavalitsusi. Annan sellele omalt poolt hoogu!

Tuletan kõigile vabaturumajanduse ülemüstifitseerijatele meelde mõningaid tõsiasju, mida on siinsamas Euroopas on viimase poolesaja aasta jooksul rakendatud. Mis puhta turumajanduse prillikivi on Euroopa Liidus rakendatav ühtne põllumajanduspoliitika? Või siis CO2 kvoodikaubandus, eriti selle viimased 3-4 aastat? Üllatusena ei tohiks tulla ka see, et suur osa Euroopast doteeris energiakriisi ajal märkimisväärselt energiamahukaid ettevõtteid. Muide, mitmed Eesti energiamahukad ettevõtted vanguvad siiani jalgadel, kuna Eestis võrreldavaid toetusi ei makstud ja nad pidid toimetama suhteliselt kõlvatu konkurentsi tingimustes. See on ka üks põhjuseid, miks meie majandus on teistega võrreldes rohkem vähikäiku teinud.

Aitab minevikus uitamisest, vaatame tulevikku. Tulevikku, mis nõuab majanduses pööraselt suuri struktuurseid muutusi. Kas mõni Läänemetsa kritiseerija oleks nõus kirjeldama, kuidas leiaksid ilma riigi ja ettevõtjate koostööta aset vajalikud ulatuslikud muutused, mis tooksid soodsa rohelise elektrienergia. Tahame või mitte – varem või hiljem vajavad vastuseid ka kliimapoliitilised väljakutsed. Mina, kes ma seisan Eesti ühe kaugema Eesti piirkonna elujõu eest, ei kujuta ette, kuidas ilma riigipoolsete regionaalsete erisuste tekitamiseta on võimalik vaesematel kantidel majanduslikult ellu jääda.

Ei ole mõtet peksta mutta inimest, kes kirjeldab reaalsust. Pea liiva alla peitmine ei aita meid karvavõrdki parema homse suunas edasi.

ANTI ALLAS ⟩ Läänemetsa peksmine ei muuda tegelikkust