Pisut kurb oli lugeda Lõuna-Eesti Postimehest endise kolleegi Jaanus Barkala regionaalpoliitikat maha tegevat arvamuslugu «Vaesuse ümberjagamine ei loo uut rikkust ega aita omavalitsusi kuigi palju». Loodan südamest, et see polnud austatud vallavanema ebakompetentsuse väljendus, vaid pigem pisut kadeda Isamaa erakonna liikme jutt. On ju sotsiaaldemokraadid regionaalpoliitikal päriselt sarvist haaranud ning ka kohalikud valimised tulemas.
Katsun siis uuesti puust ja punaseks teha, miks kaugema piirkonna mehed võiksid erakondlikust kuuluvusest hoolimata seljad koos hoida ja oma kandi huvide eest seista.
Kõigepealt leiab Otepää vallavanema kirjutisest tõdemuse, et me nagu ei teagi, kes on rikkad ja kes vaesed omavalitsused. Tegelikult on Eesti linnu ja valdu aastaid seatud tulukuselt pingeritta ning käärid vaesemate ja rikkamate vahel aasta-aastalt aina kasvavad.
Kuidagi pole asjakohane ka väide, et rikkamad nüüd hätta jääks. Vastava seaduse, niinimetatud Robin Hoodi seletuskiri toob selgelt välja, et jõukamate omavalitsuste tulubaas jääb ka pärast ümberjagamist kõrgemaks kui 80 protsendil ülejäänud Eesti omavalitsustel. Suvel seadustatud muudatused parandavad olukorda terves Eestis, tõstes kõikide omavalitsuste taset ning tagades üle riigi ühtlasemad võimalused pakkuda inimestele kohalikke teenuseid. Miks on vaja hägustada nii selget tõsiasja, mida pädevad ametnikud on põhjalikult läbi arvutanud?
Lisaks ei saa ma aru, miks minu endine kolleeg arvab, et maratoni joostes pole esimese kümne kilomeetri läbimine tähtis. Just nimelt Robin Hoodi kava puhul on tegu esimese olulise sammuga omavalitsuste õiglasema rahastamise teel, et kõikjal Eestis oleks vähemalt minimaalsel tasemelgi võimalik pakkuda avalikke teenuseid. Neid samme tuleb astuda veel.
Kuigi püüan koos oma erakonnaga kõigest väest, ei ole võimalik aastatepikkust tegematajätmist regionaalpoliitika vallas sõrmenipsuga korda teha. Probleemid on ju kuhjunud aastatega. Asja muudab veelgi keerulisemaks praegune majanduslik olukord ja paremerakondade kärpimissoov, mis puudutab ka niigi pankroti piiril olevaid omavalitsusi.
Kärbitakse ju nende võimet pakkuda hädapäraseid teenuseid – alates lasteaedadest ning lõpetades teede remondi ja lumetõrjega. Tuletan meelde, et see oli ainus võimalus vaesematele omavalitsustele pisutki leevendust tuua. Arvan, et isegi Otepää vallale ei ole viie aasta peale ligi 1,2 miljonit lisaraha väike summa.
Suviste koalitsioonikõneluste algul näha soovi sirutada riigieelarve puudujäägi kärpimiseks käsi omavalitsuste taskusse. Päevakorral oli ettepanek kärpida 50 miljoni euro ulatuses nende tulubaasi. Suutsime selle ära hoida. Kui Robin Hood ei oleks jõustunud ja see 50-miljoniline kärbe oleks rakendunud, oleks Võru linn pidanud sulgema vähemalt ühe suurema või siis kaks väiksemat huvikooli. Otepääl oleks umbes sama seis. Kas seda on meile vaja?
Valitsuskõnelustel tõusis olulise teemana esile kodupoliitika. Tänu sellele on lähiajal tulemas uudiseid, mis kinnitavad, et kodu loomine väljapoole suuri keskusi muutub lihtsamaks ja odavamaks. Märksõnad on siin turutõrke likvideerimine kodu rajamiseks krediidi saamisel ja paremad korterelamute soojustamise tingimused.
Otepää halb näide üürielamuga ei saa siin takistuseks – valdavalt on omavalitsused ja ettevõtjad programmi seniste tulemustega rahul. Hea väljaõppega tööjõud vajab nüüdisaegseid elamistingimusi. Ka on noored oma kodu loovad inimesed tublid maksumaksjad koduomavalitsusele. Seega on töös ka kolmas samm, et kasvatada kaugemate Eesti piirkondade elujõudu.
Valitsus on andnud Eesti maapiirkondade elavdamise suunas selge sõnumi: enamik riiklikke tööstusinvesteeringuid soovitakse suunata väljapoole kuldseid ringe. Ei vaidle vastu – tulu teenimine on oluline. Minu omavalitsusjuhi perioodist jäi Võrru maha väga hea koostöö ettevõtjatega ja Võru linna igakülgne toetus tööstustaristu rajamisel, et ettevõtlus areneks.
Maamehed, hoiame ikka seljad koos, sest kõigest hoolimata oleme Toompeal vähemuses – eriti vähe on neid, kes päriselt hoolivad maapiirkondade käekäigust. Muidu juhtub see, mis muistse vabadusvõitluse ajal: ühise vastase vastu pole kedagi saata, kuna palju jõudu on omavahelise arvete klaarimise peale ära raisatud.