Me kõik ootame, et arstil oleks meie tervisemure lahendamiseks aega, puuduksid ülemäära pikad ooteajad vastuvõtule ja tohtril oleks aega süvenemiseks. Viimaste aastate suundumus näitab ühemõtteliselt seda, et see inimlik soov jääbki vaid sooviks, kirjutab perearst
(SDE).Tõsiasi on see, et arstil on võimalik teha tõelist arstitööd siis, kui selleks jääb aega üle. Eestis on otsustatud, et esmatasandi tervishoidu osutavad väikeste äriühingutena toimetavad perearsti ettevõtted.
Reform algas 1998. aastal, siis öeldi umbes nii: perearstid registreerivad ennast FIEks (füüsilisest isikust ettevõtjaks), see on imelihtne – astuda läbi maksuametist, registreerida meelepärane ärinimi, avada pangas konto ja kantseleitarvete poest osta kassaraamat. FIE raamatupidamine on imelihtne –kirjutada üles tulud ja kulud ning vahe ongi tulem, millelt tuleb maksta maksu. Ei tundu ülemäära keeruline.
Aastate möödudes algne arstidest ettevõtjate õhin rauges. FIE vastutab kogu oma varaga ettevõtluse ebaõnnestumisel; lisandusid üha uued ja uued nõuded, mille täitmine nõudis üha enam kallist aega. Võeti tööle raamatupidaja; püüti kas ise või mõne ettevõtte abil koostada patakas dokumente – kõik selleks, et saaks jätkata südamelähedast arstitööd. Asi arenes sinnamaale, et paljud ettevõtjatest perearstid olidki ettevõtjad – päristöö tegemiseks palgati arstid. Piiratud ressurss, nii aeg kui raha, muutus veelgi piiratumaks.
Meditsiiniinfosüsteem teeb päringuid kuni viide riiklikusse registrisse: tervisekassa, rahvastikuregister, äriregister, terviseamet jm. Piisab, kui ühes osapooles on mingi tõrge, kui kogu süsteem tõrgub.
Perearstidel on kehtestatud vastuvõtu aeg neli tundi päevas. Aga tavaline on ju kaheksatunnine tööpäev. Tekib küsimus, mida siis pool tööpäeva tehakse? Vastus on lihtne: ettevõtlus, formaalsete dokumentide täitmine ja ka üha uutele nõuetele lahenduste leidmine. Paarinädalased ooteajad perearsti vastuvõtule on saanud uueks normaalsuseks, siit aga on mõistetav patsientide pöördumine erakorralise meditsiini osakondadesse (EMO) või erameditsiini. Patsiendi kannatusi suurendavad ooteajad EMOs, sealsete töötajate etteheited, miks ei pöördu perearstile ja visiiditasud. Rahulolematus üha kasvab!
Osa perearsti tööst täidab erinevate dokumentide koostamine. Mõned neist on formaalsed, nõudes siiski kallist aega. Näiteks patsient pöördub EMOsse, leitakse, et tervisemure lahendamiseks tuleb pöörduda mõne kitsama eriala spetsialisti vastuvõtule. Saatekiri aga «tuleb võtta» perearstilt. Või patsient on kroonilise haigusega eriarsti jälgimisel. Vastuvõtt lõpeb sageli spetsialisti lausega: soovin teid uuesti näha, võtke saatekiri perearstilt. Tõsi küll, on ka juhte, kus EMO töötaja paneb aja sama raviasutuse eriarsti vastuvõtuks või eriarst paneb ise uue aja kirja. Tundub ju mõistlik, kuid see nõuab aega; saamata jääb ka perearsti saatekirjaga pöördudes patsiendi makstav visiiditasu.
Digisüsteemide pahupool
Tänapäevane meditsiiniline töö dokumenteeritakse infosüsteemis. See on igati õige, meditsiiniline info on nähtav vaid meedikutele, kes osalevad patsiendi tervisemure lahendamisel. Lihtne on tutvuda varasema infoga, mugav on vormistada saatekirju, kogudes sinna uuringuandmeid jm olulist. Digiretsepti koostamine võtab oluliselt vähem aega, kui paberretsepti kirjutamine. Kõik olekski suurepärane, kui ei esineks meditsiini infosüsteemide tõrkeid.
Väiksemaid tõrkeid esineb iga päev, lahendamiseks on vajalik programmi või arvuti taaskäivitamine, ajakulu vahest viis minutit. Näib, et pole just raske, aga kui selliseid tõrkeid on päevas kaks kuni kolm, siis ei ole see meeldiv kellelegi. Meditsiiniinfosüsteem teeb päringuid kuni viide riiklikusse registrisse: tervisekassa, rahvastikuregister, äriregister, terviseamet jm. Piisab, kui ühes osapooles on mingi tõrge, kui kogu süsteem tõrgub. Kett ongi nii tugev, kui tema kõige nõrgem lüli. Selliseid üleriiklikke tõrkeid esineb kergemal kujul iga nädal, tõsisemalt aga keskmiselt kord kuus. Normaalne töö ei ole võimalik mitmeid tunde.
Raviasutuse tegevusloa saamise eelduseks on turvaline arvutisüsteem ja andmekaitse nõuete täitmine. See on normaalne, vaielda ei ole siin midagi. Arvutikasutamine eeldab «digihügieeni» nõuete täitmist – andmete turvaline varundamine, salasõnade kasutamine, viirusetõrje, tundmatute e-kirjade ja failide kustutamine jm. See kõik on iseenesest mõistetav nagu kätepesu, toidu kuumtöötlemine ja viirusinfektsiooni nähtudega koju jäämine.
Pool elanikest tegeleb millegi tootmise või lisaväärtuse andmisega, teine pool aga esimese kontrollimisega
Viimastel nädalatel said sajad perearstid oma arvutisse ähvardava pealkirjaga e-kirja: «Teie äriühingu suhtes on algatatud riiklik järelevalvemenetlus». Peab tunnistama, et selle pealkirja lugemine võttis paljunäinud tohtrid-ettevõtjad murelikuks. Tegevarstid on sageli mures, kui ollakse sunnitud patsiendi huvides mööda vaatama nii mõnestki määrusest. Veelgi rohkem tuntakse muret selle üle, et rikutakse mõnda seadust, mille olemasolust ei teata. Nii sai teoks paljude alateadlik hirm ja seaduserikkumine toimuski.
Kas oleme tõesti nii rikkad, et kontrollida asju, mis on iseenesest mõistetavad ja juba esitatud teisele ametkonnale?
E-kirja saatjaks oli riigi infosüsteemide amet, soovides saada andmeid, mis on andmekaitse inspektsioonile juba esitatud. Selle vahega, et nõutud andmete maht on kordades suurem – lepingud programmi haldaja ja IT spetsialistiga; arvutite, ruuterite, printerite andmetega; arvutivõrgu joonistega jm. Nõutud dokumentide kogumine, olemasolevate ümbervormistamine on väga ajamahukas, tagasihoidlikult pakkudes kümneid tunde. Ametis on palgatud pelgalt perearstide äriühingute kontrollimiseks paarkümmend juristiharidusega ametnikku, kes võtavad oma tööd väga tõsiselt. Kuuldes lugusid pingelisest riigieelarvest, siis selle ametnikkonna aastane palgakulu maksumaksjale võib ulatuda miljonitesse. Kas oleme tõesti nii rikkad, et kontrollida asju, mis on iseenesest mõistetavad ja juba esitatud teisele ametkonnale? Ja veel, kui riik nõuab perearstide raviasutustelt filigraanset infosüsteemi, siis miks lonkavad riiklikud infosüsteemid ja andmepäringud korraga mitut jalga?
Ei mõju lohutavalt teadmine, et aruandluse ja infosüsteemidega on seotud peaaegu kõik ettevõtlus-inimtegevuse valdkonnad armsal Eestimaal. Näiteks peavad rannapüügiga tegelevad kalurid merelt tulles tegema riigile selgeks, kui palju kalu püüti: näiteks võrgust A kaks kala, võrgust B üks kala ja võrgust C ei ühtki kala. Majutus-toitlustusasutustel on oma kohustused. Kõige selle järgimine tekitab vägisi mõtte «Aitab jamast!»…laske elada ja teha tööd, mis on hingelähedane.
Paistab, et pool elanikest tegeleb teeninduse, millegi tootmise või lisaväärtuse andmisega. Teine pool aga esimese poole kontrollimise ja arvandmete kogumisega. Mis sellega peale hakatakse, ei tea keegi. Veidi lohutavana mõjub hiljutine uudislugu, kus justiits- ja digiministril on plaan astuda samme vähendamaks digibürokraatiat.
Saame luua märksa parema meditsiinisüsteemi kui praegune «süsteemitus»
Tagasi tulles meditsiinvaldkonda väidan, et äriloogikal töötavad meditsiiniasutused neelavad märkimisväärse koguse maksumaksja raha kasumile ja lihtsalt toredatele asjadele, millest patsiendil pole mingit kasu. Sellise äriühingu haldamine, kõikvõimalike bürokraatlike ja dubleerivate nõuete täitmine on väga suur aja- ja ressursiröövel, mistõttu tööks patsiendiga jääb üha vähem aega.
Äriloogikal töötavad meditsiiniasutused neelavad märkimisväärse koguse maksumaksja raha kasumile ja lihtsalt toredatele asjadele, millest patsiendil pole mingit kasu.
Väidan, et senise maksumaksja rahastusega saame luua märksa parema meditsiinisüsteemi kui praegune «süsteemitus» ja süsteemsetest vastuoludest kubisev meditsiinikorraldus. Hea varustusega esmatasandi tervisekeskuste võrgustik; ühine ja hästitöötav infosüsteem; ühiselt paika pandud reeglid, mida teeb tervisekeskuse arst, tervisetiim ja kes kuhu suunatakse. Mida teevad maakonnahaiglad, mida kõrgema etapi haiglad Tartus ja Tallinnas. Arst oleks palgasaaja, kelle töötasu peab sõltuma erioskustest, töökogemusest ja töökoha geograafilisest paiknemisest, mitte ärilisest nutikusest.
Kirjutamine omab hinge kergendavat mõju. Dixi et animam levavi (ladina k) – olen rääkinud ja oma hinge kergendanud – nii öeldi juba Vana-Roomas. See toimib ka käesoleva kirjatüki hingelt väljakirjutamisel.
Millal saabub aeg, kui saaks arstina teha vaid arstitööd, mitte arstitööd siis, kui selleks jääb aega? Nõukaaegne kirjanduskangelane õhkas: põletavalt kahju on tarbetult kulunud ajast. Sama mõttetera on ka täna väga asjakohane, vaadates tagasi tööpäevadele, kus kogu aeg on midagi tehtud, kuid päristööd masendavalt vähe. Mõtlemise koht kõigile – kas jätkata vanaviisi või otsida ühiselt lahendusi!
MADIS VESKIMÄGI ⟩ Millal saabub aeg, kui saaks arstina teha vaid arstitööd