Sõna „rohe“ ülekasutus on muutnud selle sisutühjaks ja paljudes vastumeelsust tekitavaks. Sama lugu on väljendiga „rohepööre“, mis on ingliskeelse green deal’i ehk roheleppe üsna ebaõnnestunud eestindus. Kui esimese puhul on rõhk millegi pööramisel, mis on olemuselt vägivaldse alatooniga, siis teine peaks keskenduma milleski kokkuleppe saavutamisele.
Ka Euroopa Liidu sõnakasutus („rohelepe“) on tegelikult eksitav, sest sisuliselt ei üritata ju ühiskondlikku lepet saavutada, vaid ühiskonda majanduskeskselt ülalt alla süsinikuneutraalsusesse pöörata. Selles mõttes on eestinduse sisu isegi asjakohasem.
Ühiskonna pelgalt administratiivsete vahenditega kestlikuks muutmise võimalus tundub ülimalt kahtlane. Pigem saab seda teha ühiskondliku leppe teel. Viimane on aga võimalik, kui seda ümbritsev laiem kontekst on küllaldaselt lahti mõtestatud ja muutusevajadus läbini mõistetav. Vastasel korral võib sõnas peituvad sisu ja eesmärk muutuda iseenda vastandiks. See risk on ilmselgelt hakanud realiseeruma.
Proovin seda põhjendada.
Suur pilt ja elurikkus
Alustan väga üldisest, nimelt imeõhukesest Maad katvast kilest, mille paksus on võrreldav kooligloobust katva lakikihiga. See on biosfäär. Omavahel seotud eluvormide mitmekesisus on selle sisu ja vorm. Inimesed on selle lahutamatu osa ja neid ei saa ilma selleta olemas olla sõltumata sellest, millistes illusioonides elu inimtekkelises tehismaailmas meid hoiab.
Biosfääri üldine toimimismuster on tegelikult lihtne: kasutades päikeseenergiat loovad klorofülli sisaldavad taimed-vetikad orgaanilisi süsinikuühendeid, millest koosnevad kõik eluvormid. Süsinikuühendeisse kätketud energia on kogu ülejäänud elu alus, kuniks elu ringkäigust vabanenud energia soojusena universumisse hajub.
Biosfäär oma umbes 3,5 miljardi aastase eluea kestel on läbinud arvukaid järske katastroofidena käsitletavaid muutusi, aga viimased 10 000 aastat on olnud erakordselt stabiilsed, mis on võimaldanud meie praegusel tsivilisatsioonil tekkida. Stabiilsuse põhjus peitub sellessamas elurikkuses, mis taasloob iseennast ning tagab endale vajaliku stabiilse kliima ja elutingimused.
Needsamad elutingimused on vajalikud ka inimesele. Seetõttu on ekslik pidada elurikkuse alalhoidu „mingisuguseks friikide esteetiliseks veidruseks“, mida pakilisemate (loe: majanduslike) kaalutluste puhul tahaplaanile lükata. Elurikkuse püsimisel on eksistentsiaalne tähtsus või õigemini on eksistentsiaalne tähtsus selle mõistmisel.
Fossiilsete kütuste teke
Eelmiste ajastute elurikkus on jätnud oma jäljed Maale. Elutegevuse tulemusel on alati maakoorde ladestunud orgaanilist ainet, aga umbes 360–65 miljonit aastat tagasi sadade miljonite aastate jooksul kuhjusid kokku uskumatult suured kogused orgaanilist massi, mis paljude protsesside käigus muundus selleks, mida tänapäeval nimetatakse fossiilseteks kütusteks.
Fossiilne kütus on ääretult energiatihe. Näiteks üks liiter bensiini sisaldab sama palju energiat, kui kulutab töömees ühe töönädala jooksul, või siis kohvitass naftat sisaldab sama palju energiat, kui kulutab inimene 100 km läbimiseks. Raske kui üldse võimalik on Maa peal leida tihedamat energiaallikat.
Suur kiirendus ja pärmiseene maailm
Umbes kakssada aastat tagasi avastas lääne ühiskond fossiilse energia võimalused ja see rakendus tööstusrevolutsiooni vankri ette. Avanesid hoomamatud ning näiliselt lõputud võimalused kasvada ja laieneda. Ja nii me kasvasime ja laienesime üha kiirenevas tempos, ehitasime üles üha keerukama ühiskonna, kasutades selleks järjest suuremas koguses ära taastumatuid maavarasid ja muutes elukeskkonda. Üha kiireneva kasvu tarbeks on kulunud aastas keskeltläbi umbes sama palju energiat, kui kunagi taimed akumuleerisid üle 100 000 aasta jooksul. Seda hullumeelselt kiirenevat kasvu ja laienemise ajastut on hakatud nimetama suure kiirenduse ajajärguks (the Great Acceleration). Sellest ajast pärinevad meie praegused maailmakäsitlused, majandusmudelid ja suhted, rahandusmudelid, administratiivne korraldus, isegi arusaam kultuurist, ühiskonna toimimisest, haridusest ja teadusest. Selle kõige taga on usk lõputu kasvu ja laienemise võimalikkusesse kõikides inimtegevuse valdkondades. Olles suure kiirenduse ajastu lapsed keset pöörast kasvu ja laienemist, on meil raske mõista oma olukorda.
Lõbusa õllepruulija igapäevaelu pakub meile võimaluse sarnast olukorda kõrvalseisja pilguga vaadelda. Kui pärmiseened viiakse suhkrurikkasse õllevirdesse, siis leiavad need end suhkrute energiarikkas keskkonnas. Pärmiseened hakkavad paljunema ja laienema, ikka kiirenevas tempos kuniks lõpuks jõuavad suurde kiirendusse. Kiirenev paljunemine ja laienemine on järjest pöörasem ja näib lõputu, aga ühel hetkel see kõik kängub, kuniks seiskub hoopis. Miks? Selleks on kaks põhjust. Otsas on rikkalik energiaallikas – suhkur –, ja elukeskkond sedavõrd saastunud pärmiseene elutegevuse jääkaine alkoholiga, et see teeb seene edasise elu võimatuks.
Inimene pole pärmiseen
Kuigi paralleelid on ilmselged, peegeldab see näide meie praegust olukorda vaid osaliselt.
** Esiteks, biosfäär on iseennast taasloov süsteem ja seetõttu ei toimi inimkond suletud süsteemis nagu pärmiseened. Eeldusel, et toimime kooskõlas biosfääri tervikuga, on meil sisuliselt piiramatu energiaallikas – päike. Samas, nagu kõik liigid nii saame ka meie toimida elukeskkonna etteantud ökoloogilise kandevõime piirides ja mitte üle selle, isegi kui praegune suure kiirenduse aeg on meile sellise illusiooni tekitanud.
** Teiseks, valdav osa praeguse tsivilisatsiooni vajatavat energiat ja aineid ei kulu mitte inimese kui liigi bioloogiliste ja sotsiaalsete vajaduste tarbeks, vaid järjest keerulisemaks ja suuremaks muutuvate tehislike kultuurilis-tehnoloogiliste struktuuride ülesehitamiseks ja alalhoiuks.
** Kolmandaks, erinevalt pärmiseenest määrab inimese kui eluvormi käitumist valdavalt tema arusaam maailmast, tema kultuuriline maailmapilt, teda juhtiv suur lugu ehk kosmoloogia. See on inimkultuuriti olnud väga erisugune. Muutes arusaama maailmast ja oma kohast selles, oleme hea tahtmise korral võimelised oma käitumist jätkusuutlikuks muutma. See pole kaugeltki lihtne, aga on võimalik.
Suure kiirenduse ajastust siseneme suure aeglustumise ajastusse. Uus aeg vajab uut moodi mõtlemist ja toimimist. Kas see on võimalik? Ikka on, kuigi varasemast pärit mõtteetalonid seda pärsivad. Põhiküsimus ei saa siin olla mitte lõputu kasv, vaid jätkusuutlikus etteantud piirides.
Rohepöördest
Oma praegusel ideoloogilisel kujul püüdleb rohepööre sarnaselt varasemaga ajaga samuti lõputule eksponentsiaalsele kasvule kõiges, arvestamata keskkonna ja ressursside piiratust, ainus tingimus on nn süsinikuneutraalsus. See uus nn rohekasv on sama palju võimalik kui keskaegsed püüdlused luua igiliikur – perpetuum mobile. Samamoodi on meelepete ka nn roheline tööstusrevolutsioon, sest hüpet tööstuses ja uut kasvu piiratud ruumis loodetakse saavutada märkimisväärselt väiksema tihedusega taastuvate energiaallikate baasil, suurendades selleks hüppeliselt elukeskkonna häiringuid, mis on juba niigi kriitilisel tasemel.
Eeltoodu valguses saab kriitiliselt hinnata ka Eesti praegust rohepööret. See kopeerib Euroopa Liidu ekslikku rohepöörde ideoloogiat ja on üles ehitatud arusaamale, et suure kiirenduse ajastu saab lõputult kesta, vaja vaid muuta energiaallikat, rakendades uut veelgi keerukamat tehnoloogiat. Sellest ka rohepöörde väljakutse taandamine suurtööstuskeskseks nn roheliseks tööstusrevolutsiooniks.
Rohepöörde olulisus
Sellest hoolimata on rohepööre nähtusena ääretult oluline, sest esimest korda on võimu tasemel sisuliselt vaadatud otsa meie ees seisvale eksistentsiaalsele väljakutsele ja pakutud lahendus, isegi kui see on ebaõnnestunud. Küsimus on, mis saab edasi. Sisuliselt on kaks võimalust. Kindlasti võib esimeste takistuste ees jaanalinnuna pea liiva alla peita ja teeselda, et probleemi pole. Seda muidugi seniks, kuni see endast karmilt meelde tuletab – pärmiseene uni lõppeb nii ehk naa. See tundub praegu olevat suund, mis realiseerub nii Euroopa Liidus tervikuna kui ka kitsamalt Eestis.
Rohepöörde teine võimalus
Teine võimalus on mitte heituda ning vabastades end suure kiirenduse ajastu mõttemallide silmakaest reaalselt luua olukorrast ülevaade ja selle põhjal otsida lahendusi.
Kahtlematult on see äärmiselt keeruline ülesanne, kuna eeldab väljakujunenud majandus-, rahandus-, õigus-, teadus-, haridus ja kultuuriarusaamade ja -mudelite kriitilist ülevaatamist, eelkõige aga hüppelist muutust meie väärtushinnangutes. Viimase saavutamine eeldab tagasipöördumist põhiküsimuste juurde ning nendele vastuste otsimist mitte ainult kitsastes filosoofilistes ja akadeemilistes debattides, vaid ühiskonnas laiemalt. Need on küsimused, nagu näiteks, mis on elu eesmärk. Mis on ühiskonna eesmärk? Mis on majanduse eesmärk? Mis on hariduse eesmärk? Kus on piirid? Mis on püha? Neid küsimusi on palju ja neid saab esitada, lähtudes üksikisikust, kogukonnast ja tervest ühiskonnast.
Vastuste ühisosa põhjal saab hakata üles ehitama ka ühiskonda kooshoidvat ühist arusaama, teiste sõnadega Oma Lugu, mis toimib olevikus, kuid tuleb minevikust ja määrab tulevikku. Sellist lugu, mis vastandumise asemel ühendab. Sellist lugu ei saa võim ülalt alla anda, küll aga saab ta sellise loo tekkeks võimalusi luua.