Debatt Eesti riigieelarve paremasse tasakaalu saamise võimaluste üle on igati tervitatav, kuid meil tuleb ausalt hinnata ka pakutud alternatiivide mõju ühiskonna toimimisele ja inimeste heaolule.
Erakonna Parempoolsed liikmed korrutavad pensionide külmutamise vajadust ning peavad õigeks vähendada oluliselt vanemahüvitise lage ja piirata peretoetuse saajate ringi.
Tegelikkuses oleksid need kärped inimestele märksa valusamad, kui praeguse valitsuse kavandatavad maksutõusud.
Pensionide kärpimisest
Eakate pidev pensionikärpega hirmutamine on üldse alatu, sest Eesti vanaduspensionid on Euroopa Liidu riikide arvestuses niigi silmatorkavalt väiksed.
Lisaks on viimaste aastate kiire hinnatõus pannud just pensionärid veelgi keerulisemasse olukorda, sest valdav osa nende sissetulekust kulub toidule ja eluasemele.
Pensionide indekseerimine on pikaajaline kokkulepe, mis tagab eakatele teatud kindlustunde ja iga-aastase pensionitõusu.
Sellest taganemisel oleks äärmiselt negatiivne mõju nii riigi usaldusväärsusele kui ka pensionäride toimetulekule. Sotsiaaldemokraadid ei toeta pensionide kärpimist ega külmutamist. Samuti pole ükski erakond selleks rahvalt mandaati küsinud ega saanud.
Rahvastikupoliitikaga ei tohi eksperimenteerida
Vanemahüvitise süsteemi õiglasemaks muutmine väärib kindlasti arutelu, sest ebavõrdsus hüvitise saajate hulgas on praegu kohati väga suur.
Küll aga ei toeta ma vanemahüvitise ülempiiri langetamist keskmise palgani olukorras, kus Eestis on viimase sajandi madalaim sündimus. Kõiki eelarveotsuseid tehes peame mõtlema ka sellele, et Eesti riik ei oleks jätkusuutlik mitte ainult järgmise nelja aasta riigi eelarvestrateegia vaates, vaid ka järgmistel kümnenditel.
Rahvastikupoliitika ei ole koht, kus eksperimenteerida ning keset kriisi praeguste ja tulevaste perede ebakindlust veelgi suurendada.
Peretoetuste vajaduspõhiseks muutmine võib kõlada esmapilgul lihtsalt ja mõistlikult, kuid selle reaalne rakendatavus on enam kui küsitav.
Teatavasti elavad Eestimaa lapsed väga paljudes peremudelites (vaba)abielus paaridest kuni üksikvanemate ja ajas muutuvate kärgperedeni. Selles olukorras ei suuda riik reaalajas hinnata, kas iga konkreetne laps ja lapsevanem vajab peretoetust või mitte.
Küll aga tooks sellise süsteemi rakendamine kindlasti kaasa lisabürokraatiat ja kõikvõimalikke vaidlusi. Lapse- ja peretoetusi ei tohiks ka printsiibis muuta hoopis toimetulekutoetuseks. Märksa lihtsam ja õiglasem on jätkata universaalsete peretoetustega, aga rakendada astmelist tulumaksu, nagu pea kogu Euroopa teeb, ning seeläbi tagada, et jõukam osa ühiskonnast panustab rohkem.
Parempoolsed pole vist osa asjadega kursis
Kõige kummalisem on minu jaoks ettepanek muuta vajaduspõhiseks üksi elava pensionäri toetus ja puudega vanaduspensioniealise inimese toetus.
Parempoolsete kõneisik vist ei ole kursis, et üksi elava pensionäri toetust makstakse ka täna vaid kindlate kriteeriumite alusel.
Täpsemalt peab vanaduspensionär elama üksi ja tema pension olema väiksem kui 1,2-kordne eelmise aasta teise kvartali keskmine vanaduspension.
Eesti sotsiaaltoetused puudega inimestele on aga niigi madalad, nii et hakata nende puhul veel iga inimese sissetulekut mõõtma oleks lihtsalt inimväärikust alandav ega tooks ka erilist rahalist võitu.
Loomulikult tuleb riigieelarve tasakaalu parandamiseks lisaks maksutõusudele ühtlasi kärpida tarbetu bürokraatia ja tegevuste arvelt ning muuta riiki efektiivsemaks, mida valitsus ka teeb.
Meie niigi õhukest riiki ei saa veel õhemaks hööveldada
Eesti maksutulude ja avaliku sektori kulude osakaal on Euroopa Liidu madalamate seas, mis ei ole mitme samaaegse kriisiga silmitsi seistes jätkusuutlik. Vajame lisaraha nii siseturvalisuse ja julgeoleku tagamiseks kui ka meie inimestele tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ning kvaliteetse hariduse pakkumiseks.
Järgmiste riigikogu valimiste eel on igal erakonnal võimalik pakkuda välja oma visioon Eesti rahandus- ja maksupoliitikast.
Sotsiaaldemokraadid taotlevad siis mandaati astmelise tulumaksu kehtestamiseks ning solidaarse ja õiglase riigi ehitamiseks, kus nii eakad kui ka pered võivad ennast kindlalt tunda.
Maksukoormust on mõistlik tõsta 10–20% ühiskonnast, kelle sissetulek ja majanduslik heaolu võimaldab senisest enam panustada.
Parempoolsed saavad omakorda küsida ausalt mandaati pensionide külmutamisele ja ühetaolisele maksusüsteemile. Lõpuks otsustavad valijad, millist riiki nad soovivad.