Viimasel ajal on Eesti poliitikas niivõrd palju juhtunud. Püüan enda vaatevinklist lähtudes vahekokkuvõtte teha, kirjutab riigikogu liige Ester Karuse.

Vaid tähelepanelik lugeja suudab järge pidada selle üle, milline poliitik on koduerakonnast välja arvatud või ise välja astunud ning milliseks on parlamendis kujunenud jõudude vahekord. Just seepärast mulle poliitika meeldibki, et kogu aeg on midagi toimumas. Ja kuna uute maa- ja merepiiride visandamine käib täie hooga, siis püüan enda vaatevinklist lähtudes vahekokkuvõtte teha. Reastan erakonnad tähestikulises järjekorras.

EKRE
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on praegu kahtlemata tähelepanu keskpunktis seoses pereheitmisega. Oleme saanud lugeda, et katel nimega EKRE on podisenud pikemat aega ning rahulolematud liikmed ootasid ära Euroopa Parlamendi valimised enne, kui lasid emotsioonidel üle ääre valguda. Poliitika peamisi eesmärke on võimul olles Eesti huvide eest seistes oma programmilisi lubadusi ellu viia.

Olgem ausad, et EKRE juhtivpoliitikute retoorika ja provokatiivne käitumine riigikogu istungite saalis on terve erakonna riiklikul tasandil nurka mänginud. Martin Helme on ise tunnistanud, et selle koosseisu ajal ei ole neil lootust valitsusse pääseda ja minu hinnangul on see äärmiselt keeruline ka kolme aasta pärast, sest teised erakonnad eelistavad vähe viisakamaid mängukaaslasi. Valimiste võidu peale EKRE praeguses seisus mõelda ei saa ja seega jääb neil loota vaid soodsat poliitilist matemaatikat.

EKREst on eilse päeva jooksul lahkunud üle saja liikme ja mitmete prognooside kohaselt on tegemist konservatiivide kabelimatsuga, kuid mina asju nii süngetes toonides ei näe. Palju keerulisemas seisus oli aasta alguses Keskerakond, kuid sellest hoolimata hoitakse nina vee peal. EKRE peab mõnda aega tugevasti püksirihma pingutama, kuid kui praegune juhtkond tugevasti pingutab, siis küll rivi jälle sirgeks lüüakse.

Eesti 200 on madalseisus hoopis teistel põhjustel
Nende puhul kehtib põhimõte, et valimisteks ja valitsemiseks on vaja erinevaid poliitikuid. Riigikogu valimistel lubati, et «Meiega on kõik võimalik», kuid üsna ruttu sai selgeks, et hurraapoliitika ja reaalse elu vahel haigutab sügav kuristik. See peegeldus ka Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias, millele anti tantsu vihtudes suurejooneline avapauk, kuid ilmselt kulus sinna kogu jõud ja jaks, sest telgikampaania ajaks oli sääremarja kogunenud piimhape. Indrek Tarandit võis näha siin-seal hõljumas, kuid ülejäänutel läks vist meelest, et nad on kandidaadid.

Augustikuu viimasel päeval saab Eesti 200 uue juhi ja juhatuse. Erakonna ainus lootus on, kui vastutuse võtab enda kanda Kristina Kallas. Ülejäänute tiivad lihtsalt ei kanna. Kristina Kallas lubas endale eilses «Esimeses stuudios» mängida mõttega, et Eesti Vabariiki on võimalik valitseda ka sotsiaaldemokraatideta.

Tegemist on komplimendiga Lauri Läänemetsa aadressil, sest oleme koalitsioonis ainsad, kes julgevad tähelepanu pöörata Reformierakonna rahanduspoliitika kitsaskohtadele ega nooguta kaasa igale Kaja Kallase mõttevälgatusele. Siinkohal meenub üks anekdoot. Kaja Kallas alustab valitsuse istungit: «Head koalitsioonipartnerid, mida te arvate…» «Nõus!» hüüatab Margus Tsahkna.

Tegelikult ma ei usu, et ka Kristina Kallas suudab erakonna juhina otsustavat pööret tuua ja ilmselt hakkab projektipartei kild killu haaval murenema. Kui just Eesti 200 helded rahastajad maine päästmiseks suuri summasid ei eralda.

Isamaa
Isamaa seilab praegu mõnusas pärituules. Väidetavalt miljonieurone kampaania täitis oma eesmärgi ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Punkt. Kuluaarides räägitakse, et kogu Isamaa kontor tegi tööd Riho Terrase ja Urmas Reinsalu heaks, Jüri Ratasele tagati küll soliidses koguses eelarve, kuid moraalset tuge sellega ei kaasnenud. Oleks tahtnud näha Urmas Reinsalu nägu juhul, kui Isamaa oleks saanud ainult ühe mandaadi ja Brüsselisse oleks lennanud Jüri Ratas. Pakun, et korralik mäss oleks tulnud.

Hoolimata valimiskampaania lõpust hoiab Jüri Ratas jalga gaasipedaalil ja kahtlemata tekitab see erakonna praeguses esimehes kahetisi tundeid. Urmas Reinsalu energiaväli on Jüri Ratase omast palju tagasihoidlikum ja poliitilises maratonis võhmameistris küsimust ei teki. Millal Isamaa järgmine kongress (loe: esimehe valimine) toimub?

Keskerakond
Keskerakond saab end Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis Isamaa kõrval võitjana tunda, kuid veidi teises kategoorias. Jäädi ellu. Rahalises mõttes äärmiselt tagasihoidlik kampaania kindlustas ühe mandaadi ehk säilitati senine positsioon ning sellega ollakse kahtlemata rahul. Keskerakondlased hoidsid kindlasti salamisi pöialt ka Jüri Ratasele, kelle eurokoridoridesse siirdumise järel täieneb nende riigikogu fraktsioon asendusliikme võrra.

Kuigi Keskerakond on EKREst parketikõlbulikum, siis nähtavas tulevikus neil valitsusse asja ei ole. Erakonna tuleviku seisukohalt on eksistentsiaalse tähtsusega riigikohtu otsus, mis ütleb, kas neil tuleb riigile miljon eurot tasuda või mitte. Kolossaalse rahalise nõude korral on Keskerakonna müüri murenemine vältimatu.

Reformierakond
Reformierakonnal ei ole parimad ajad. Eurokampaania ebaõnnestus ning suuresti oli see tingitud kahe kõva kivi Kaja Kallase ja Andrus Ansipi vastasseisust. Võitjana väljus duellist Ansip. Ka sisepoliitiliselt on oravad end maksutõusude ja kärbetega niivõrd nurka mänginud, et Kaja Kallas lausa peab erakonna päästmiseks ja oma näo säilitamiseks soliidse exit’i tegema. Vastasel juhul poliitiline patiseis jätkub.

SDE
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetel on põhjust end hästi tunda. Marina Kaljuranna eestvedamisel jätkame Euroopa Parlamendis kahe mandaadiga sotsiaaldemokraatidele oluliste väärtuste kaitsmist ja Euroopa ühtsuse eest seismist. Valimistulemused näitasid, et Eesti inimesed hindavad jätkuvalt kõrgelt tasakaalustatud ja inimesekeskset poliitikat. Äärmusesse kaldumise ning keeldude ja käskude asemel tuleb panustada liitlassuhetele ja otsida ühisosa. Praegusel turbulentsel ajal täidavad nii Eestis kui ka Euroopas seda rolli kõige paremini sotsiaaldemokraadid.

ESTER KARUSE ⟩ Eesti poliitikasse tõmmatakse uued piirjooned