Kriiside vaheline aeg on ettevalmistuste tegemiseks väga hea, julgustavad sotsiaaldemokraadid ja Natalie Mets tulevasteks kriisideks juba praegu valmistuma.
Möödunud aastad on Eesti inimesi muutnud kriisiteadlikeks – me oskame neid oodata ega sattu paanikasse, kui need on kohal. Aga kas üksikisiku, perekonna ja kogukonnana oleme nendeks ka valmistunud? Peame olema, sest juba aastaid on Eestis räägitud sellest, et iga leibkond peaks kriisi korral iseseisvalt hakkama saama seitse päeva.
Kuid mida siis tegelikult vajame, et ületada kriise?
Teadlikku, organiseeritud ja valmistunud kogukonda. Nõmme näitel on selliseks organiseeritud üksuseks lisaks Päästeameti komandole ka Nõmme ja Männiku malevkonna kaitseliidu üksused ning säilinud on ka mitmed Naabrivalve sektorid. Rääkimata aktiivsetest piirkonna politseinikest, kes ühiselt saavad vajadusel ka vabatahtlikke koordineerida.
Ukraina sõja kogemus on näidanud, et Päästeameti ressursi vajadus kasvab ligikaudu 10 korda. Politsei korrakaitse ülesannete osas võib seda suurusjärku vaid ette kujutada. See tähendab, et kohalike omavalitsuste ja kogukondade õlgadele langeb suur hulk vastutust olukordade lahendamisel. Igasuguse kriisi korral peaksime arvestama, et riik ei pruugi suuta kõiki aidata ning seetõttu peab iga kogukond olema nii hästi ette valmistunud, et suudaks iseseisvalt vastu pidada.
Kindralmajor Veiko-Vello Palm on öelnud: «Kui kriis tuleb, siis oleme kõik koos selles kriisis üheaegselt. Kogu riik on. Me kõik peame selle kriisi lahendamisse panustama.»
Kriiside vaheline aeg on ettevalmistuste tegemiseks väga hea. Riiklikul tasandil sündmusi lahendama hakkavatel spetsialistidel on aega, et enda kogemusi jagada ning seeläbi elanikkonna valmisolekut tõsta.
Naiskodukaitse poolt eestveetud ja Päästeameti poolt kasutusse võetud kriisi äppi “Ole valmis” reklaamitakse pidevalt. Leibkondadele on koju saadetud ka kriisiks valmistumise ja kriisi korral tegutsemise juhised. Kõik, mida inimeselt oodatakse on nende materjalide läbitöötamine ja nende järgmine.
Eestis on juba aastaid räägitud sellest, et iga pere peaks kriisi korral iseseisvalt hakkama saama seitse päeva. Olgu siis tegemist elektrikatkestuse või totaalselt kinni tuisanud teedega. Oleme selle lahti mõtestanud isekeskis nii, et kellel on olemas seitsme päeva kriisivarud, siis tegelikult ollakse valmis iseseisvalt hakkama saama palju pikemalt.
Aga kui oma kindlus on kaitstud, siis mida saaks veel enda kodukandis lisaks ära teha?
Kindralmajor Veiko-Vello Palm on öelnud: «Kui kriis tuleb, siis oleme kõik koos selles kriisis üheaegselt. Kogu riik on. Me kõik peame selle kriisi lahendamisse panustama.»
Millised kriisiks paisumise potentsiaali omavad sündmused võiksid meie kodukandis kõige tõenäolisemalt juhtuda? Sideteenuste katkemine, elektrikatkestus, suur põleng, veekatkestus või vee roiskumine. Erakordne lumesadu, mis sulgeb liikluseks teed ning murrab puid ja nende oksi või hoopis üleujutus. Sõjaline rünnak on täna vähe tõenäoline, aga rumal oleks seda ka täielikult välistada.
On oluline tegutseda mitmel rindel, et tagada Eesti julgeolek ning suurendada kogukonna vastupanuvõimet kriisidele. Mida rohkem inimesi on teadlikud sellest, kuidas käituda kriiside korral, seda vähem haavatav on kogukond. Teadlikkuse tõstmine hõlmab mitut aspekti, sealhulgas kriisiolukordadeks valmistumist, teadmist vajalikest varudest ning teadlikkust õige käitumise kohta erinevate kriiside korral.
Samuti on oluline luua ja tugevdada kogukonna võrgustikke, mis võimaldavad inimestel omavahel suhelda, jagada ressursse ning toetada üksteist hädaolukordades, sealhulgas teadmist naabrite ja nende vajaduste kohta.
On igaühe võimuses anda kasvõi väike panus, et Eesti riik raskuste korral kokku ei jookseks.
Hetkel on meie ühiskonnas kriisiks valmistunud umbes 15% inimesi. Vähemalt nii paljudel on olemas kodus seitsme päeva kriisivarud. Kohalik omavalitsus on sageli kriiside eesliinil, peab tegelema vahetult olukordade lahendamisega.
Tagama valmisoleku kaitsta oma elanikke ja aitama kindlustada tagalat. Kohalik omavalitsus on ka elanike jaoks lähim kokkupuude riigiga ja peamiste igapäevateenuste pakkuja. Kui elanikud on rahul, on nad lojaalsed. Kui elanikud on rahulolematud, mõjutab see riigi kui terviku toimimist.
On igaühe võimuses anda kasvõi väike panus, et Eesti riik raskuste korral kokku ei jookseks. On aeg küsida endalt, kas jääme lihtsalt pealtvaatajaks ja loodame, et keegi teine meid aitab, või oleme need inimesed, kellele meie kogukond ja riik loota saavad, kui kriis peaks saabuma?