Vanade roomlaste teadmine, et rahu soovides tuleb sõjaks valmistuda, pole kuhugi kadunud. Kui aga juba oled sõjas, tuleb see võita. Oleme Euroopas kolmes sõjas korraga. Ukraina sõda agressorist Venemaa vastu, sõda kliima pärast ja sõda heaolu, majanduskasvu pärast.

Meie vastaseks kõigil rinnetel on minevik ja sõdime tuleviku pärast. Ukraina sõja juured on Venemaa ajaloolises impeeriumiihaluses. Kliimasõja vastaseks on paari viimase sajandi ohjeldamatu tarbimine, ka reostamine laiemas mõttes. Kolmas, õnneks poolik sõda, tagalasõda majanduses, on suurel määral nende kahe eelmise tulemus.
Eesti oli sõja puhkedes siiski veel liiga palju seotud Venemaa majandusega. Idaveod ja nende lõppemine on poole meie majanduslanguse põhjus. Teine põhjus on kallis elektri hind. Oleme liiga seotud üleminekuenergeetikaga ehk näiteks maagaasiga elektri hinna sisendina. Kolmas põhjus on üldine majandussurutis Põhjamaades.

Oleme Euroopas koos nendes sõdades ja võita saab vaid suure alliansina, üks kõigi ja kõik ühe eest.
Ukraina maksab eludega, meie oma heaolu ajutise pidurdumisega. Aga see ei ole kuidagi võrreldav eelmiste, I ja II maailmasõja hinnaga. Ma ei räägi ainult miljonitest inimeludest, sest Eestis praegu ei ole ohvreid ja seda ei suuda võrrelda.
Sõjaga ja sellele järgneva ülesehitamisega kaasneb loov lammutamine. Uus on mitte ainult lihtsalt uus, vaid ka olemuselt modernsem. See oli parem tehnoloogia. Aga veel tähtsam oli ja on unistus uuest ja paremast. Unistus meie südames.
Praegu on meil küll lootus, et Ukraina peab vastu, võidab, kuid sõjas parema kliima pärast ja sõjas majanduse pärast puudub selge unistus. See kõik on nii hoomamata, laialivalguv ja visioonita.

Ühelt poolt soovitatakse kokku hoida, teisalt räägitakse, et vajame veel enam energiat, et majandus kasvaks. Kõiges selles ei joonistu selgelt välja tulevik, mida ihaleda. See mentaalne vastuolu ei tulnud üleöö. Aga selle juured on mõtlemises.
2019. aastal sõnastas Kaja Kallas selle vastuolu Reformierakonna 25. sünnipäeval peetud kõnes: «Paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvastijätmist meie praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest, toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne. Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise.»

Vastuolu sai sõnastatud, aga selle ületamise teed osutusid liiga kõvaks pähkliks. Ilmselt valitsemise, valimisvõidu sepistamise ja taas valitsemise kõrval polnud aega süvamõtisklusteks.
See vastuolu on sama kontsep tuaalne, nagu oli sajandeid tagasi ratsionalismi ja empirismi vaheline vaidlus või hiljem Marxi tõstatatud kapitalismi ja sotsialismi dilemma. Nende ületamiseks on vaja kantiaanlikku sünteesivat vaadet, mis meil puudub.
Vastuolu on selles, et kliimaprobleemi lahendamine on ühelt poolt eetika ja usu küsimus. See on vajadus kasinuse järele. Kasinus on inimloomusega vastuolus, valijale ebapopulaarne ja valimistel väljaütlematu. Paljud lükkavad selle osa probleemist eemale.

Jah, tõesti, uus «kirik» on üles ehitamata, aga ilma usuta ei saaks ka seda teha. Pööre peab tuiema inimesest seestpoolt. Me vajame praegu nii Kanti kui Lutherit korraga.
Teisalt loodetakse tehnoloogia ja regulatsioonidega saada tulemust ilma selle uue usu ehk mentaalse pöördeta. Tõesti, tehnoloogiline revolutsioon ja valgustatus ning teaduse võidukäik õnnestus just nii, aga see oli samavoolne inimese üldise tungiga parema, mugavama, huvitavama elu järele. Rohepööre on aga sellele tungile vastupidine, varasemate vigade korrigeerimine.
Kui me ise enesega hakkama saame ja tarbime veidi vähem, siis ka teisele, tehnoloogilisele poolele on suurem osa lahendusest olemas. Eestil on potentsiaal, et saada vabaks igasugusest põletamisest. Meie vabadus on tuul.
Ja see maksab vähem kui mis iganes sõjad. Aga vastu saame vabaduse ja sõltumatuse. Tuhat tuulikut on vastasele miljon korda raskem sihtmärk kui kolm või neli söe-, gaasi- või tuumajaama. Tuulesärtsu tootmine on hajutatum ja inimesele lähemal.

Mida see täpsemalt maksab? Hüva, arvatakse, et meretuuleparkide võimalik koguinvesteering (kui tahame, et see katab meie kasvava vajaduse ka vaiksema ilmaga) on ca 4,5-5 miljardit eurot. Maismaatuulepargid tahaks kõrvale üht miljardit eurot. Koos võrguühenduste ja võrgu tugevdamise ning salvestusvõimekuse esimese astme loomisega kokku umbes 8-9 miljardit eurot.
Meie aastane riigieelarve on ca18 miljardit eurot. Kaitsekulud selles 3 protsenti ehk praegu ca 1 miljard aastas. Saada elekter tuulest on teine kaitsekulutus. Kuid õnneks suuremas osas erasektorist tulev raha. Majandusteadlased hindavad, et 1/3 ehk peamiselt võrk ja toetused peab olema avalik raha ja 2/3 erasektori raha.
Muidugi on valitaval teel palju komistuskive ja lahtisi otsi. Kuid see saab olla sõjajärgse puhta ja valge ning toimiva Eesti nägemus. Praegu on vaja sõjas ellu jääda ja seda vähimate kaotustega. Ülejäänuga peame muuhulgas hakkama saama. Aga see ei ole enam sõda.

JAANIS PRII ⟩ Oleme kolmes sõjas korraga. Ja rahu nimel peame need kõik võitma