Eesti (alternatiiv)kultuuri tabas hiljuti kolm raputust – Raadio 2 õhtuse vööndi lõhkumine ERR-i enda poolt ning Sveta Baari ja rokiklubi Barbar sulgemine. Millist laiemat mõju avaldavad need sündmused Eesti muusika- ja kultuurivaldkonnale, saab analüüsida aastate pärast, aga vaadeldes inimeste reaktsioone ja meediakajastuste mahtu, saab juba praegu järeldada, et muusikavaldkonna ökosüsteemist on lahti rebenenud üliolulised komponendid.
Kuigi oma sisult on üks avalik-õiguslik raadiokanal ning erakapitalil tegutsev kultuuriklubi kaks täiesti erinevat asja, juhtis neid õnnetu lõpuga sündmusi üks ja seesama pikaajaline kultuuripoliitiline olukord. Kirjeldaksin seda kui elitaarset, ükskõikset ja pealiskaudset.
Nii Raadio 2 õhtune vöönd kui Sveta ja Barbar on tuhandete inimesteni toonud kaasaegset, eristuvat, veidrat ja unikaalset muusikat ja muud kultuuri, mis nende allikateta kuidagi inimesteni jõudnud ei oleks.
Raadio 2-l ma siin arvamusloos pikemalt ei peatu, kordan üle vaid varem kellegi teise poolt öeldut, et Raadio 2 õhtune vöönd oli üks väheseid riigipoolseid toetusmeetmeid alternatiivkultuurile. Samuti oli tegu väga olulise tugisüsteemiga Eesti kontserdi- ja peomaastikule, kutsudes saateid kuulavaid inimesi kokku kultuurimajadesse, et siis ühiselt päris elus muusikat nautida ja teineteisega sel teemal mõtteid vahetada.
Seda võimalust enam ei ole ja jäägu see kõigi seotute südametunnistustele. Ka seda soovin veel lisada, et otseloomulikult ei saa valitsus sekkuda ERR-i programmiliistesse otsustesse, aga suunata ja mõjutada saab ka ilma programmitabelit ise toimetamata.
Mida aga saab teha selleks, et Sveta ja Barbar jääksid viimasteks kohtadeks, mis oma uksed sotsio-kultuurilis-majandus-poliitilistel põhjustel sulgevad? Siin on mõned kiired ettepanekud, mida võib edaspidi sihtrühmi kaasavates töörühmades täiuslikkuseni lihvida.
Prioritiseerida. See tähendab ühist otsust kultuuriministeeriumi ja kohalike omavalitsuste poolt seada muusikavaldkonnale ambitsioonikad eesmärgid. Seejärel tuleb panustada raha ja tööd nende sihtide saavutamiseks.
Investeerida muusikavaldkonda. Kontserdikohti- ja korraldaid Eestis jagub, kuid kõvasti saaks parandada tingimusi, milles tegutsetakse. Toetada võiks klubide heliisolatsiooni töid, rahastada võiks universaalse kultuurikalendri loomist ning avalik sektor võiks korraldada oma suve-, talve- ja strateegiapäevad konverentsisaalide asemel kohtades nagu Paavli Kultuurivabrik, HALL, Genialistide klubi jne. Tõele au andes – mingis mahus on seda ka tehtud. Tallinnas on juba poolteist aastat elava muusika kontsertkohtade toetusmeede ning aeg ajalt toimuvad ka mõned avalikud või kinnised asutuste peod alternatiivsemates kohtades. Aga saab rohkem!
Suunata publik kontsertidele. Kõik Eesti teatrid on rahvast täis, uksest ei mahu sisse ja pileteid pole saadaval. Muudame ka kontsertidel käimise sama populaarseks ja mainekaks. Alustada võiks ju näiteks sellest, et koolid hakkavad lisaks teatrietendustele külastama ühiselt ka punkansamblite ja eksperimentaase elektroonilise muusika kontserte. Või kingime igale 18-aastaseks saavale inimesele 50 eurose kinkekaardi, mida saab kasutada ainult kontsertide külastamiseks.
Luua käibemaksu erisus. Kuigi praegune peaministripartei, kellele kuulub ka kultuuriministriportfell, on absoluutselt maksuerisuste vastu, siis igal juhul julgustan valdkonda töötama selle nimel, et ka Eestis kehtiks kultuurisündmuste piletitele madalam käibemaks. Toon näiteks, et Lätis on vastav käibemaks 0%, Soomes 10%, Saksamaal 7%. Ja ei tasu end lasta uinutada parempoolsete poliitikute jutust, kuidas käibemaksu erisuste rakendamine probleemidele leevendust ei too.
Mitmekesine muusika- ja kontserdielu muudab Eesti atraktiivseks nii kohalikele kui välismaalastele, kuid viimane aeg on see palju leierdatud mõte tegudeks konverteerida.